Jesaja 16:6 kirjeldab vägagi värvikalt, mis juhtub uhke rahvaga, kes langeb Jumala kohtumõistmise alla: „Me oleme kuulnud Moabi kõrkusest - ta on väga ülbe; tema upsakusest ja uhkustamisest ning tema tühist hooplemist.“ Moabi rahvas sümboliseerib läbi kogu Piibli iseteadlikke ja vaid endast sõltuvaid inimesi, kes pööravad selja Jumalale ja langevad seetõttu Tema kohtumõistmise alla.
Piibli aegadel oli lõikusaeg alati suur pidustuste ja tähistamise aeg. Peale seda aga, kui Moab langes kohtumõistmise alla, ei hüütud tänavail enam kusagil: „Lõikusaeg!“ Kõik, mis oli seotud Moabi rõõmustamisega, jäi minevikku ja üks kurbuse ning leinamise pilv hõljus kogu ühiskonna üle.
Mõtleme korraks Ameerika peale. Mida me seal näeme ja kuuleme? See uhke ja upsakas rahvas on langenud Jumala püha viha alla ning seal valitseb rohkelt hirmu. Kui häving tabas New York City kaksiktorne, hüüti: „See saab muutma selle rahva igaveseks!“ ja see oli tõsi. See süütus, rõõm ja hõiskamine, mida ameeriklased kord teadsid, on jäädavalt kadunud ning seda ei saa enam kunagi tagasi.
Me peame teadma, et ainuüksi Jeesus Kristus on rõõmu allikas. Psalmist ütleb Ta kohta: „Sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi.“ (Psalmid 45:8). Õli, mida siin salmis mainitakse, esindab Püha Vaimu. Psalmi autor ütleb: „Ainuüksi need, kes igatsevad lähema suhte järele Jeesusega, saavad osa Püha Vaimu rõõmust.“
Meie, kes me oleme saanud osa Kristuse õigsusest, ei peaks elama nagu need, kel pole mingit lootust. Me oleme õnnistatud nii Jumala armastuse- kui kartusega ja Ta ütleb meile: „Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates.“ (Jesaja 51:11). Ehk teisisõnu: „Mul saavad olema inimesed, kes pöörduvad tagasi mu juurde usalduse-, usu- ja kindlusega. Nad tõstavad oma pilgu oma raskustelt ja rahutustelt, mis neid ümbritsevad, saades tagasi oma rõõmulaulu.“