Kristuse järgijatena peame olema valvel, et me ei langeks Saatana poolt seatud lemmiklõksu – takerduda kerglasliku kultuurilise ja poliitilise meelsuse sisse, mis on nii levinud me tänapäeva maailmas. Mida enam Saatan püüab õhutada maailma kristlaste vastu, seda enam püüab ta meid panna vihastuma ja kätte maksma. Ehk teisisõnu – ta püüab asendada meie sügava rahu Jeesuses riiakuse ja vastuseisuga, pannes meid sõdima tagakiusu vastu, selle asemel, et kannatada seda evangeeliumi pärast.
Kuid kogudus ei ole kaasatud malematši ilmaliku maailmaga, kus liigutada strateegiliselt nuppe ja omada vaid üht eesmärki – võita kultuurisõda. Kui me aga pole valvel, võime saada kaasatud sellesse „mängu“, saades samas tõmmatud tühjaks kõigest soolast ja valgusest, mille Kristus on meile andnud, et täita Tema eesmärke siin maa peal.
Taolises kultuurisõjas pole midagi uut. Mõtle sellele tohutule genotsiidile, mis leidis Jeesuse sündides Iisraelis aset. „Raamas kuuldakse häält, nutmist ja kaebamist on palju.“ (Matteuse 2:18). Jeesus kasvas üles rahva seas, kus Temavanuseid poisse polnudki, kuna nad kõik olid tapetud. Ta oleks võinud ju sirguda üles kättemaksu ihas, mõeldes: „Heroodes saab veel maksma selle eest, mida ta mu juudi vendadele tegi. Kord tuleb päev, mil ma ta kukutan!“
Selle asemel aga, olles 30-aastane noor mees, häälestas Jeesus end kuulutama häid uudiseid, tervendama haigeid, saatma korda imesid ja äratama isegi surnuid üles. Ehk lühidalt öeldes – Ta ajas oma Isa asja. Ta hoidis oma tähelepanu õiges kohas! Ja isegi, kui variserid ütlesid Talle, et Heroodes Antipas tahab teda tappa (vt Luuka 13:31), palus Ta neil kuningale edasi öelda, et Ta kavatseb jätkata oma tegevust. Jah, Ta oli teadlik Heroodese ähvardustest, kuid Ta ei lasknud end sellest häirida, kuna Ta oli enam kui otsusekindel viimaks täide oma eesmärki, et kõik vangid saaksid vabaks!