„Ja Jeesus läks välja ning tuli harjumuspäraselt Õlimäele, ja jüngrid järgnesid talle. Ja kui ta sinna paika jõudis, siis ta ütles neile: „Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!” Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili maha ja palvetas: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu
sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” [Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama. Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.] Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja leidis nad magamas kurbuse pärast. Ja ta ütles neile: „Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!”“ (Luuka 22:39-46).
Me kõik teame, et Jeesus oli pühendanud oma elu palvele. Nii võime Ta järgijatena olla kindlad, et see on ka Ta igatsus igaühe meie suhtes, et omaksime samasugust kirge palve suhtes. Luuka 22. ptk.’s kirjeldatud sündmus leidis aset päev enne Jeesuse viimast elupäeva. Ta oleks võinud tõsta esile tuhandet erinevat teemat, õpetada eluliselt olulistes kohtades või kohtuda koguduse tulevaste juhtidega, kuid Ta ei teinud seda. Ta pühendas selle kõige asemel kogu oma aja, kire ja energia palvele.
Me kipume arvama, et palve on seotud paljude me endi nõudmiste ja plaanidega, kuid Jeesuse jaoks oligi palve Ta põhiplaan. Miski ei tõmmanud Ta südant rohkem kui suhtlemine Isaga ja Ta tahtis, et Ta jüngrid järgiks Tema eeskuju.
Jeesus teadis, et Ta aeg on otsakorral, mistõttu Ta tahtis veel viimast korda jätta oma jüngritele palve eeskuju. Ta tahtis näidata neile, kuidas paluda täie siirusega ja mitte vaid mööda minnes. Ta tahtis, et nad teaksid, kuidas otsida tõeliselt Jumalariiki, kuidas teha eestpalveid ja omada siirast ning lähedast suhet Jumalaga.
Kui oled Jeesuse Kristuse järgija, peaksid tahtma ka võtta eeskuju Temast, kuidas palvetada.