Kui jüngrid ütlesid Jeesusele: „Issand, õpeta meidki palvetama!“ (Luuka 11:1), siis nad ütlesid seda seetõttu, et nad tõesti tahtsidki õppida palvetama Jumalale meelepärasel moel. Nõnda nagu paljud tänapäeva kristlasedki tahavad olla ustavad palves, kuid ei tea, kuidas. Ja kuna nad ei mõista palve ülimat olulisust, ei ole neil ka püsivat ega tähendusrikast palveelu.
Paljud paluvad nö kohusetundest, arvates, et see on midagi, mida nad peavad tegema. Teised paluvad vaid keset kriisiolukordi ja tragöödiaid. Kuid siiski on oluline mõista, et kuigi palve töötab me endi kasuks, on see samas miski, mis valmistab ka Issandale rõõmu! Ilma neid asju mõistmata pole meil ka alust, millele oma palveelu rajada.
Me ei peaks paluma vaid nende asjade pärast, mida me vajame, aga ka nende asjade pärast, mille järgi Jumal igatseb. Ja Tema suurim igatsus on olla osaduses meiega – omada üht lähedast suhet koos meiega.
„Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda!...Pange tähele taeva linde…teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?“ (Matteuse 6:25-26)
„Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“ (Matteuse 6:32-33).
Jumal ütleb meile: „Kui te tulete minu ligiollu, keskenduge osadusele minuga ja minu tundma õppimisele. Ärge laske oma tähelepanul minna materiaalsetele asjadele. Ma tean, mis te vajadused on ja ma kannan ka hoolt nende eest. Lihtsalt otsige mind ja nautigem üheskoos seda kallist osadust.“
Palve, mis on Jumalale kõige enam meelepärane, on väga lihtne ja kergesti mõistetav. See on lausa nii lihtne, et isegi väike laps suudab paluda Talle meelepärasel moel.