Kolm kõige levinumat sõna, mida kristlaste seas kriisihetkedel kuulda võib, on: „Issand, tee midagi!“ Inimestena on see meile täiesti loomuvastane püsida vagusi paigal ja teha mitte midagi, kui seisame silmitsi nõutuks tegevate olukordadega. Suure tõenäosusega on Jumala järgi kannatlikult ootamine üks kõige raskemaid asju kogu kristlikus elus üldse. Isegi kõige pühendunumad usklikud sattuvad paanikasse, kui Jumal ei liigu vastavalt nende ajakavale.
Me Jumal aga otsib maa pealt pidevalt inimesi, kes usaldaksid Teda igas elu kriisis, katsumuses ja lootusetus olukorras. Ta muide lausa juhib meid vahel ärevust tekitavatesse, kriitilistesse ja rasketesse olukordadesse, et panna meid proovile. Ta tahab näha, kas oleme valmis püsima vaikselt ja ootama Tema üleloomulikku sekkumist.
Piibel ütleb väga selgelt: „Issanda käest on mehe sammud, ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi.“ (Psalmid 37:23). See tähendab, et see on Jumal ja mitte Saatan, kes juhib meid rasketesse paikadesse. Me võime ju hüüda: „Issand, miks Sa küll lased mu raskustel jätkuda?“, kui tegelikkuses laseb Ta neil katsumustel tulla ühe kindla eesmärgiga. Meil aga on sellega raske leppida!
Ma usun täie kindlusega, et ikka samm, mille me teeme, on juhitud me taevase Isa poolt. Jumal tahab tuua meis esile usku, mistõttu Ta vormib ja kujundab meid jumalakartlikeks eeskujudeks usust, olles tunnistuseks sellele uskmatule ja jumalatule ajastule.
Jumal on täiega ustav oma laste suhtes, mistõttu Ta ei juhi meid kunagi mõne raskuse sisse vaid selleks, et meid sinna siis jätta. Ta küsib meilt alati: „Kas sa oleksid see, keda ma olen otsinud? Kas sa oleksid see, kes ei hakka paanitsema? Kes ei süüdista mind oma laste hülgamises ja neile haiget tegemises? Kas jääd püsima oma kriiside keskel, uskudes, et ma kannan su läbi?“
“Vagusi püsimine” on usutegu — aktiivne rahulolek, mis usaldab Jumala tõotusi. Oleksid sa siis valmis loobuma kõigist küsimustest täna ja lihtsalt usaldama Teda?