Oled sa kunagi maadelnud Jumalale kuuletumisega, kuna tahtsid tegelikult lihtsalt edasi liikuda ja teha midagi omapäi? Kui nii, siis tahan julgustada sind vaatama üle oma kutsumine. Tee just täpselt nii nagu Jumal käsib ja mine just täpselt sinna, kuhu Tema sind juhib. Sest kui seda teed, koged ka rahu. Kui sul aga pole rahu, võib see olla seetõttu, et sa ei usalda Jumalat nii nagu peaks.
Võib-olla asjad, mida praegu teed, tunduvad kuidagi tähtsusetud su jaoks. Su enda jaoks ei vasta need kuidagi sellele kõrgele kutsele, mis sul enda arvates on. Kuid kui teed rahu sellega, kuhu Jumal sind on saatnud, saad ka ülirikkalikult õnnistatud. Issand teab, mis puust sa oled, mistõttu Ta ka juhib, hoiab ja õnnistab sind rohkem kui suudaksid eales ettegi kujutada. Asja mõte on selles, et mine või ole alati seal, kuhu Tema sind oma jumalikus tarkuses on juhtinud. Lihtsalt ole valmis minema läbi teatud tõsistest proovilepanekutest.
Me võime lugeda Vanast Testamendist, kuidas paljud jumalasulased tegid küll esimese sõnakuulelikkuse sammu, kui hakkasid seejärel virisema ja nurisema, kui asjad raskeks läksid. Iga tõeline Jumala sulane võib mõelda: „Issand, ma ikka ei tea, kas saan sellega hakkama? Ma ei tea, kas kannan selle välja.“
Peetrus hoiatab meid armastaval kombel, et vahel me seame kahtluse alla need lahingud, millega silmitsi seisame. „Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised, võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel.“ (1 Peetruse 4:12-13).
Nurisemine ja virisemine võivad paadutada me südameid, mistõttu peame olema valvel selle suhtes. Kui Jumal palub oma sulastel usaldada Teda, peame tegema seda ilma nurinata, teades, et Ta soovib meile vaid parimat.