„Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Matteuse 6:6).
Me peame mõistma Jeesuse mõtte sügavust ja väge, kui Ta räägib sellest, et Isa näeb varjatutki. Me võime ju paluda religioosseid palveid, lootes, et meid nähtaks pühade- ja aulistena, kuid Jumal mitte ainuüksi ei kuule neid palveid, aga Ta ei pane ka üldse tähelegi, et me palvetame.
Kuna Jumal näeb „varjatutki“, siis Ta kuuleb ja näeb meid ainult siis, kui me südamed on salajases paigas ühel lainel Tema südamega. Ta vaatab ja soosib ainult seda, mis tuleb südamest esile seal salajases paigas. See palve peab lähtuma suhtlusest Temaga, mitte igatsusest demonstreerida oma pädevust ja kirge või teha me usust mingi show. See tähendab sisenemist Vaimu sfääri ega puuduta vaid üht füüsilist ruumi, millest Jeesus siin räägib. Tegu on Tema kohaga ja kui sinna jõuad, siis Ta ka näeb sind. Küll aga mitte su lihalikke püüdlusi, mida Ta muide lausa ignoreerib.
Kui Jeesus näeb, et otsid Teda, võidad ka Ta südame. Ülemlaulus on öeldud, et me võidame Ta südame vaid ühe pilguga. On inimesi, kes on omaenese jõus kõvasti vaeva näinud ja ootavad ikka veel Jumala soosingu kogemist. Kuid need, kes kohtuvad Temaga seal salajases paigas, astudes tegude tasandilt armastuse sisse, elavad ka pidevalt Tema pilgu ning hoole all.
Kui tormad ringi, pingutades selle nimel, et olla austatud ja tunnustatud; otsides prestiiži ja võimu ning lootes, et inimesed patsutavad sulle õlale, siis saad väga pettuma, kui üks päev Isa ees seisad. Sest kahjuks teatab Ta: „Tean, et olid hõivatud paljude asjadega, mida pidasid võrratuks, kuid ma nägin hoopis neid oma pühasid, kes otsisid minu palet.“