Vana Testamendi ajal omasid Jumala lapsed vaid natukene aimu Jumalast kui Isast. Taavet ütles: „Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.“ (Psalmid 103:13). Jesaja nimetas Jumalat „Igaveseks Isaks“ (Jesaja 9:5) ja Jeremija ütles Tema kohta: „Sina hüüaksid mind isaks“ (Jeremija 3:19).
Kuid need ammused Jumala lapsed ei omanud täit ilmutust taevasest Isast. Jeesus ise ütles: „Prohvetid igatsesid kuulda ja näha kõike seda, mida teie kuulete ja näete, kuid ei saanud.“ Vana Testamendi usklikud teadsid Jumalat kõikide nimedepidi, millega Ta oli end neile ilmutanud, kuid Ta polnud ilmutanud end neile Isana. See ilmutus ei saanud tulla enne, kui Poeg end ilmutas. Jeesus ütles: „…ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.“ (Matteuse 11:27)
Kristus on tulnud, et ilmutada Isa sellele viimsele põlvkonnale, viisidel nagu ükski varasem põlvkond pole Teda tundnud. Kõik, mida Jeesus tegi – alates vee veiniks muutmisest, kuni surnute üles äratamiseni – oli kui illustreeritud jutlus. Iga Tema tegu oli kui selleks, et öelda: „See on mu Isa töö. See on see, milline Ta on.“
„Ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud. Ja minuga on tema, kes minu on saatnud...” (Johannese 8:28-29) Ehk teisisõnu: „Olen vabalt saanud kuulutada üle selle maa, kui kõndisin Jeruusalemma tänavail, Petlemmas ja Juudeas, öeldes teile ikka ja jälle, et kõik, mida ma teen, on Isast. Kui teil vaid oleks jagunud avatud silmi ja kõrvu, et võtta vastu mu sõna, oleksin ka ilmutanud Teda teile. Sest Ta on saanud ilmsiks!“
Kui meil on ilmutus meie taevasest Isast – Tema armastusest, armust ja halastusest – oleme ka võimelised ütlema maailmale: „Kuulake, mida mul on öelda ja teha. Vaadake mu elu ja nähke minus Isa!“