Enamus kristlasi tahavad kuulda ja tunda Jumala häält ning Jumal kohe kindlasti tahab rääkida oma rahvaga. Kuid paljude usklike tähelepanu saab hajutatud mõne iidoli poolt – olgu selleks siis nende lemmik jumalasulane, õpetaja või evangelist – kes räägib neile vaid häid asju. Selleks aga, et kuulda Isa häält, tuleb minna otse Tema juurde, ilma ühegi vahemeheta.
Jumal igatseb rääkida sinuga otsekui istuksid koos Temaga õhtusöögilauas. Ta tahab suhelda sinuga südamest südamesse, rääkides ükskõik, millest ja kõigest. Piibel ütleb: „Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.“ (Ilmutuse 3:20)
Seda salmi kasutatakse sageli päästmata inimeste kontekstis, kus me ütleme, et Jeesus seisab patuse inimese südame ukse taga ja ootab sisse laskmist. Tegelikult aga räägib Kristus siin hoopis usklikule! Selle kirjalõigu kontekst näitab, et Ta räägib seal neile, kes on rüütatud valgete rüüdega (õigsusega), kes on ostnud tules läbi katsutud kulda, kelle silmad on võitud (omades ilmutust) ja kes on saanud kogeda nii Jumala armastust, korrigeerimist kui noomimist (vt Ilmutuse 3:18-19). Tegu on meelt parandanud pühade inimestega, kes tahavad kuulda Jumala häält!
Uks, millest seal 20. salmis räägitakse, esindab pühendumist – midagi, milleni paljud kristlased pole veel päris jõudnud. Sa küll palvetad Jumala poole, paludes Tema nõu ja juhiseid, kuid Ta tahab enamat! Ta igatseb su läheduse ja sügavaimate tunnete järele. Ta tahab olla koos sinuga ja jagada sinuga kõike, mis Ta südamel.
Jeesus seisab uksel ja koputab, kutsudes sind avama ust. Ta ootab sinult üht usu pühendumist, mis ütleb, et avad Talle oma südame, hinge ja meele. Tema ligiolus – olles ainuüksi koos Temaga – õpid sa ka tundma Teda. Ja sa õpid tundma ka Tema häält. Tema, kes armastab sind piisavalt, et jätkata koputamist.