ILMA VÄETA

Jim Cymbala

Mulle meeldib vaadata Manhattanil asuvaid hooneid – eriti veel õhtuti, tulede säras. See on üks omamoodi vaatepilt näha kõiki neid maju, mis on täis erinevaid inimesi, tegevusi ja ideid ning mõista, et kõik selles peituv ei mõjuta vaid New Yorki, aga kogu maailma. Samas, kui mõjuvõimas New York ja selle inimesed ka ei oleks – võttes ära elektri, mida ikka aegajalt juhtub – lakkab kogu see kaadervärk toimimast. Kontorihooned muutuvad kasutuks, kogu tegevus lakkab ning kõik helged ideed kaovad aegade hämarusse. Ilma elektrita läheb kogu see potentsiaal raisku.

Sama kehtib ka meie kui usklike puhul. Kui meil pole ligipääsu vaimsele elektrile ehk väele, siis kuidas saame tehtud kõik vajamineva? Väe ületada pattu. Väe võita ära oma vaimulikud vaenlased, kes meid ründavad. Väe kannatada välja kõik raskused ja vaeva. Väe rääkida. Väe palvetada. Väe kuulutada. Kas vaimse väe olemasolu pole mitte me suurim vajadus tänapäeval?

On huvitav, et ülestõusnud Kristuse viimased sõnad enne taevasse minekut, puudutasid just vaimset väge: „Ja vaata, mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt!” (Luuka 24:49). Jeesus oleks otsekui vaadanud aja koridoris ettepoole ja teadnud, et ainuüksi õigest evangeeliumi sõnumist ei piisa. Ta mõistis, et saame seisma silmitsi nii tugevate saatanlike takistuste- ja sidumistega, et ilma Püha Vaimu väeta poleks me võimelised maailma efektiivselt evangeliseerima.

Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.