Vana leping kätkes endas erinevaid reegleid, mis ütlesid: „Kui teed seda või toda, kingib Jumal sulle elu. Kui aga mitte, jääd ilma Jumala õnnistusest.“ Ilmselgelt jäi inimestel Jumala standardite täitmisest puudu, sest Tema seadus oli püha. Selle tulemusena aga varitses nende elude üle meeleheide ja süütunne. Kui aga Jumal kinkis meile uue Lepingu, ei loonud Ta uut süsteemi uute reeglitega. Ei. Ta saatis meile selle asemel hoopis ühe isiku.
Jumala vana leping ei vajanud mingit muutmist, sest Jeesus ise tuli kui selle lepinguna – armu õnnistusena! Kehastades uut lepingut, näitab Jeesus meile meie võimetust täita Jumala seadusi. Muide, Tema kõige esimene tegu Ta maise teenistuse alguses oli muuta Jumala käsuseadus meile veelgi raskemaks. Ta tegi seda selleks, et näidata meile, et me ei suuda seda iialgi täita ilma Tema armu ja väeta.
Oma jutluses, mis on eelkõige tuntud Mäejutlusena, kõneles Jeesus seoses käsuga mitte tappa: „Igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla.“ (Matteuse 5:22). Ta ütles sama ka abielurikkumise kohta: „Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.“ (Matteuse 5:28). Kuid samas jutluses selgitas Ta ka rahvale, mida tähendab elada Tema järgijatena ja kogeda õnnistusterohket, võidukat elu.
Uue lepingu kohaselt polnud Jumala käsuseadus enam väline standard, mille poole püüelda. Selle asemel said Ta seadused kirjutatud me südameisse läbi Püha Vaimu: „Sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ (Roomlastele 5:5). Me oleme täidetud Püha Vaimuga – Jumala enda eluga – ja tänu sellele suurele annile võime me ka elada ilma süü- ja häbitundeta.