Endine astronaut Charlie Duke rääkis kord, mis tunne oli olla imepisikeses kosmosekapslis pea 45 000 km kaugusel Maast, kihutades kuu poole. Kui meeskond oma aluse ühele küljele keeras, hüüatas keegi: „Milline imeline vaade!“ Kõik pöörasid oma pilgud ja nägid planeeti Maa imeliselt keset musta kosmost „rippumas“ – hiiglaslik, ere pall, mida ei toetanud ega hoidnud paigal miski. Kogu meeskond oli nähtust vaimustunud ja jahmunud. Nad mõistsid, et ainuüksi imeline Looja saab olla selle kõige taga.
Jumal kasutas kaunil moel viidet oma loodule, kui Ta Iiobi kõigist tolle kannatustest välja tõi: „Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa?...Mille peale on selle alussambad paigale pandud?“ (Iiobi 38:4, 6) Ta küsis: „Mis hoiab kogu Maa paigal keset maailmaruumi? Kes on seadnud meredele piirid? Kes ütleb võimsatele ookeanidele: „Võite tulla vaid siiamaani, kuid mitte kaugemale“? Mis hoiab laineid voogamast üle maa? Ja kust üldse saavad kõik mereveed alguse? Kuidas eristub valgus pimedusest? Kuidas jaguneb ja puhub tuul? Millest tekkib vihm? Kas inimene suudab tekitada äikest, välku ja pilvi? Kes on pannud metsloomadesse nii metsikuse kui taltumuse? Iiob, kes on sinu arust seadnud kõik need loodusjõud?“
Jumal tegi Iiobile sõna otseses mõttes intensiivkursuse oma väe kohta, ilmutades talle kogu oma minevikus loodut. Läbi selle kõige aga ütles Ta: „Sa süüdistad mind sinu hülgamises ja sa kahtled mu väes päästa sind. Ometi olen näidanud sulle, kuidas hoolin kogu oma lõpmatu suurest loodust.“ (loe Iiobi 38-39 peatükke).
Iiob olid täiesti rabatud ja kui ta siis uuesti oma probleemide peale vaatas, ütles ta: „Olen olnud täiega rumal. Olen hoidnud oma pilgu valedel asjadel. Keskendusin oma valule, selle asemel, et vaadata Sinu ja Su suuruse peale. Tean, et oled kõigeks suuteline ja tean sedagi, et ükski mõte ei jää varju Sinu eest“ (vt Iiobi 42:2)
Kui hoiad oma pilgu Jumalal ja Tema suurusel, ei saa hirm ega kahtlused võtta võimust su südames.