Kui hirm võtab liiga tugevalt me üle võimust, peame endale meelde tuletama, kui suur me Jumal on. Peame meenutama kõiki neid imelisi päästmisi, mida Ta osutas neile, kes Teda uskusid ja usaldasid ning kuulutama seda sama Ta võimast väge ka oma hetke katsumuste keskel. Hirm ei saa halvata ühtki Jumala sulast, kel on nägemus Jumala suurusest ja majesteetlikkusest.
Nehemja mõistis seda väga hästi. Ta toimetas lakkamata Jeruusalemmas, mis oli ümbritsetud tulisest vastuseisust rahvaste poolt, kes olid valmis iga hetk ründama. Üks väsinud käputäis töötas ööpäeva ringselt, et taastada Jeruusalemma müürid seismaks vastu selle vastastele. Nad pidid toimetama haamer ühes ja mõõk teises käes. Mida enam aga aeg tundus otsa korrale jõudvat, seda enam hakkas hirm maad võtma. Kuidas nad siis suutsid hirmule mitte alla anda? Nehemja tuletas neile meelde, kui suur ja võimas nende Jumal on: „Ja ma ütlesin suurnikele, ülemaile ja muule rahvale…Meie Jumal sõdib meie eest.” (Nehemja 4:13-14).
See on täpselt sama, kuidas Mooses tegeles iisraellaste hirmuga, juhatades neid järgnevalt: „Kui sa ütled oma südames: Need rahvad on minust suuremad, kuidas ma suudan nad ära ajada? Ära siiski karda neid; tuleta ikka meelde, mida Issand, su Jumal, tegi vaaraole ja kõigile egiptlastele…Ära kohku nende ees, sest Issand, sinu Jumal, on su keskel, suur ja kardetav Jumal!“ (5. Moosese 7:17-18, 21). Mooses ütles: „Te saate seisma silmitsi paljude vaenlastega, kes on palju võimsamad, kui teie ja te mõtlete, mis valemiga küll te nende üle võidu saavutate? Kuid te ei tohi samas unustada Jumala võimast väge ja seda, kui ustav Ta on olnud päästma teid ka minevikus.“
„Tema on su kiitus ja tema on su Jumal, kes sulle on teinud neid suuri ja kohutavaid tegusid, mida su silmad on näinud.“ (5. Moosese 10:21) Kui su usku raputatakse, tuleta endale meelde, kui võimas su Jumal on. Loe kokku kõik need mineviku pääsemised, millest Ta on lasknud sul osa saada ja sa näed, kuidas väiksemgi hirmuraas saab murtud Tema majesteetlikkuse ees.