Usus palvetades haaras kuningas Taavet kinni järgmisest tõest: „Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!“ (Psalmid 69:16) Selles pole midagi ebatavalist, et isegi kõige jumalakartlikum inimene seisab silmitsi hädadega, mis on kui uputavad veevood. Kuid nii nagu Taavet, nii võime ka meie keset oma hirmulaineid immutada end Jumala Sõnaga, olles ustavad palvetama ja pühendunud Issandale.
Hoides silme ees Jumala suurust, mis on ankruks me hingele. See on mõeldud ehitama üles me usku tunnil, kui hirm me üle võimust võtab. Olen kindel, et kogudus vajab praegusel hetkel üht asja enam kui midagi muud – üha kasvavat ilmutust Jumala suurusest. Nii palju hirmunud inimesi üle maailma pöörduvad ebajumalate poole keset oma hingematvaid hirme. Kuid Jeesuse järgijad peaksid hoidma meeles ühe ainsa ja tõelise Jumala suurust ja väge.
Raamatus „Triumph Through Tragedy“ („Võit läbi tragöödia“) jagavad kristlased tunnistusi sellest, kuidas Jumal neid kõige raskemal hetkel aitas. Kõigil neil juhtudel leidsid nad lootust Jumala suuruse ilmutusest. Need tunnistused andsid väga selgelt mõista, et iga kannatuste laine ajal on Jumala rahval mitmeid valikuid. Esimene neist on kinnitada oma usku ja usaldada oma Taevast Isa ükskõik, mis ka ei juhtuks.
Igaüks, kes oma lugu selles raamatus jagas, tunnistas, et tal oli valik. Ja kui ta otsustas usu kasuks, kinkis Jumal neile veelgi lähedasema osaduse Jeesusega. Kuid see kõik juhtus ajal, mil nende valulik katsumus oli kõige hullemas seisus. Taavet tunnistas omaenda kõige hullemast seisust: „Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis ning päästis tema kõigist ta kitsikustest.“ (Psalmid 34:7). Peame olema kindlalt veendunud Jumala väes, võimsuses ja suuruses, et need kõik töötavad meie kasuks.