„Haua sisemuses hüüdsin ma appi.“ (Joona 2:3). Miks lasi Jumal Joonal nii madalale langeda? Kala kõhus olles oli Joona otsekui hauas, taandatud pimedusse ja pendeldades elu ning surma vahel. Miks lasi armuline Jumal oma sulasel millestki sellisest läbi käia? Usun, et Joona lugu on meile heaks eeskujuks sellest, kuidas Jumal käitub oma sõnakuulmatute sulastega.
Joona viibis seal kala kõhus 3 ööd-päeva. Samas ei palunud ta selle aja jooksul mitte kordagi! Aset leidnud torm ei surunud teda põlvedele ja nõnda ei teinud seda ka surmaga silmitsi seismine kala kõhus. Alles peale kolme öö-päeva möödumist võime lugeda: „Ja Joona palus Issandat, oma Jumalat, kala kõhus.“ (Joona 2:2) Kuid miks Joona enne seda ei palunud? Aga seetõttu, et ta oli veendunud, et ta on ära aetud Jumala palge eest (vt Joona 2:5). Joona küll uskus, et Jumal on armuline Niinevele, kuid tal oli raske uskuda sama armu ka iseendale. Seetõttu ta arvaski, et on kadunud vend; et enam madalamale minna ei anna ja Jumal on pööranud talle selja ning vihkab teda kõige eest, mis ta oli korda saatnud. Kuid miski ei saanud olla kaugemal tõest! Kui Piibel ütleb, et: „Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona“, siis see sõna „saatma“ tähendab juba ette ära korraldamist. Jumal oli valinud ühe suure vaala ja pannud nälja ta sisse, nii et kui Joona üle parda lendas, oli kala kohe seal, et teda neelata. Jumal oli endiselt tegutsemas. Kuid mis veelgi enam – Jumal oli kiirendamas Joona Niinevesse mineku protsessi. See Jumala prohvet oli peagi nägemas taas päevavalgust ning kuulutamas julgelt tänavail kui valitud sõnumitooja.
Kuid mis oli Jumala plaan kõige selle taga, et Ta lasi Joonal kogeda kui haua kogemust seal kala kõhus? Joona sai kogeda mõneks ajaks, mis tähendab olla kui surnu. Ta ei suutnud palvetada, Jumal oli peitnud oma palge ta eest ja tal polnud mitte kellegi poole pöörduda. See nö surma kogemus Joona jaoks polnud mitte vetikad, mis teda kala kõhus ümbritsesid ega ka edasi-tagasi loksumine, vaid see tunne, et Jumal on end taandanud ta elust.
Kuid see kõik oli vaid selleks, et panna Joona ta sõnakuulmatuse tõttu proovile. Jumal ei nõudnud Joonalt: „Kas sa kuuletud mulle või mitte?“ Pigem küsis Ta: „Kelle sõna sa sel kohutaval ajal rohkem usud – minu või hingevaenlase oma?“ Lõpetuseks võime lugeda: „Ja Joona palus Issandat.“ (Joona 2:2) „Kui mu hing nõrkes mu sees, mõtlesin ma Issandale ja mu palve tuli sinu juurde.“ (2:8). Joona kiirustas tagasi Jumala armastavasse rüppe, kust ta ka kuulutas: „Haua sisemuses hüüdsin ma appi ja sina kuulsid mu häält.“ (2:3)