Kirjutades Korintose kogudusele, jagas Paulus oma arvamust, et nende tulisus Jumalas oli hääbumas. Osa nende ambitsioonidest olid kõikuma löönud, liikudes keskpunktist kaugemale ning nende fookus polnud enam selge, mistõttu ta saatis neile korraliku manitsuskirja.
„Juba te olete küllalt söönud, juba te olete rikkaks läinud…Meie oleme Kristuse pärast arutud, aga teie olete arukad Kristuses; meie oleme nõrgad, aga teie olete tugevad; teie olete aulised, aga meie oleme autud. Praeguse tunnini me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu. Ning me näeme vaeva oma kätega tööd tehes. Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära, kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti. Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini. Ma ei kirjuta seda teie häbistamiseks, vaid et teid manitseda nagu oma armsaid lapsi.“ (1 Korintlastele 4:8, 10-14).
Piibliteadlased ütlevad, et Korintose kogudus oli eeldavasti üks rikkamaid kogudusi kõigi Uue Testamendi koguduste seas. Nende asukoht võimaldas neile tänu laevatööstusele mitmeid võimalusi suure rikkuse omandamiseks. Kuid Paulus vihjas, et nad tundusid olevat liiga sarnased end ümbritseva ühiskonnaga. Nii et, isegi, et kõik need suured asjad olid sündimas nende koguduses, oli midagi siiski puudu. Vaatamata nende välisele edule, oli seesmiselt midagi viltu.
Mis seal koguduses siis toimus? Paulus ei noominud neid nende edukuse ja rikas olemise pärast ega viidanud ka kuidagi sellele, otsekui vaene olemine oleks see kõikse parem asi. Ei! Ta tõi välja hoopis selle, et nende fookus oli täiesti vales kohas. Nad püüdsid täita oma südame igatsusi selle maailma asjadega, selle asemel, et igatseda esmalt Jumala järele. Ehk teisisõnu – nad otsisid armastust kõikvõimalikest valedest kohtadest ja seetõttu ei avaldanud nende elud ka mingit Jumalariigi mõju. Nõnda samuti peame meiegi olema tänapäeval valvel, et me ei laseks oma maistel igatsustel röövida meie selget nägemust Jeesusest!