Viimasel õhtul, enne oma risti löömist – püha õhtusöömaajal – ütles Jeesus oma jüngritele: „Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind.“ (Johannese 14:19). Milline huvitav väide Jeesuse poolt. Üks Ta jüngritest küsis seepeale: „Issand, mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale?” (Johannese 14:22).
Otse loomulikult oli Jeesusel üks õppetund mõtteis. Ta vastas: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde…Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!... Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib. Ma ei räägi enam teiega palju, sest maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle, vaid et maailm saaks aru, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud.“ (Johannese 14:23, 27, 29-31).
Jeesuse vastus toob tähelepanu keskpunkti ühe teema, mis jookseb läbi kogu selle kirjalõigu – eraldatus. Kristus toob neis mõnes salmis esile väga selge eristuse Tema kuningriigi ja maailma vahel:
- „Maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind.“ (14:19).
- “Oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. ” (14:27).
- „Sest maailma vürst tuleb ja tal ei ole mingit voli mu üle.“ (14:30).
Kuni mõne viimase aastani oli eraldatus Kristuse koguduse üks olulisemaid aspekte, mille poolest ta esile tõusis. Eraldatus maailmast oli Jumala Sõna selge korraldus ja osa iga kristlase kutsumisest. Tänapäeval aga tundub, et erinevus maailma ja koguduse vahel on üsna väike. Seetõttu tasub endale meelde tuletada, et meid on eraldatud Jumalariigi eesmärkide tarvis, olemaks vahendid, kelle kaudu tuua muutust maailma.