Ajal, mil Jeesus lamas peale oma risti löömist vaikselt hauas, rõkkas Saatan ühes oma hordidega rõõmust. Nad arvasid, et olid saavutanud jäädava võidu, samas kui Jumala ettekuulutatud plaan – plaan ülestõusvast elust – oli peagi jõustumas.
Jumal saatis oma Püha Vaimu surma kõige sügavamasse sisemusse, kus Ta äratas Jeesuse ihu ja tõstis selle surnuist üles. Nii astuski me õnnistatud Päästja hauast välja – otse läbi suure kivimüraka – tulles esile järgneva tunnistusega: „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.“ (Ilmutuse 1:18). Ehk Kristus ütles: „Mina olen see, kel’ on igavene elu. Ma olin surnud, kuid vaadake – nüüd ma elan, tehes seda igavesti. Minu käes on nii elu kui surma võtmed.“
Niipea, kui Jeesus kõndis välja surma vanglast, sai Temast elu ja ülestõusmine. Ja elu mitte vaid iseendale, aga igaühele, kes Temasse usub sellest ajast alates. Ta on kinkinud meile ülestõusmise elu, mis ületab täiega surma väe. Sellest lähtuvalt pole ka ühelgi kristlasel põhjust karta surma või näha seda kui oma vaenlast, sest meie Issand on võitnud selle täiega: „Aga Jumal on tema üles äratanud, päästes ta surmavaludest…“ (Apostlite teod 2:24).
Olles võtnud Jeesuse vastu kui oma Issanda ja Päästja, elab Ta sinus kui võimas ülestõusmise vägi. Ning see sama ülestõusmise vägi, mis tõi Ta välja hauast, hoiab ka alal sind. „Pange end proovile! Või te ei tunne endast, et Jeesus Kristus on teie sees?“ (2. Korintlastele 13:5).
Kogu su olemuses on kõik see, kes Kristus on – kõikvõimas jõud, mida Saatan ei suuda hävitada!