ELADES JUMALA HINGAMISES

David Wilkerson

Mu abikaasa Gwen oli 34-aastane, kui tal esimest korda vähk avastati. See uudis hävitas meid täiega. Olime just kolinud perega New Yorki, et saaksin alustada teenimistööga tänava gängide seas. Nii et seal tänavail gängi-liikmetele ja sõltlastele kuulutades, võitlesin ise samal ajal pisarate ja ahastusega. Kuid Jumal kinnitas mulle ikka ja jälle: „David, ma olen ustav. Ma ei hülga sind ega su kalleid.“ Jumal oli koos minu ja meiega läbi selle hirmuäratava vähi olukorra nii tookord, kui ka kõik korrad hiljem.

Samas ei taha Jumal, et me võidud oleks vaid ühekordsed kogemused. Ta eesmärk pole päästa meid kriisidest vaid selleks, et saaksime öelda: „Tänu Jumalale, et mu usk kõige selle keskel püsima jäi!“ Jah, sa ehk tulid võitjana välja sellest ühest olukorrast, kuid nii nagu iisraellastegagi peale Kõrkjamerest läbiminekut juhtus, tabavad uued katsumused sindki ja need võivad olla hoopis tükkis teistsugused.

Jumala hingamises elamine on eluviis. Tema igatsus on, et Tema rahu ja kindlus võiks kanda meid läbi kõigist me katsumustest, teades, et meie Ülempreester on igati teadlik kõigist me mõtetest-tunnetest nende raskuste keskel. Ära minust siinkohal valesti aru saa – ma ei räägi siin mingist nirvaana taseme saavutamisest. Paljud New Age’i õpetajad kuulutavad, et ainus viis, kuidas tuleviku kriisidega toime tulla, on teha oma süda juba praegu kõvaks ja tappa kogu selles peituv armastus. Ehk lihtsamalt öeldes – kui sa ei hooli enam inimestest, ei saa sa ka haiget. Seetõttu olekski nende sõnul targem valmistada end juba elu raskusteks ette.

Samas ei saa Jumal kunagi austatud, kui Ta sulased end kõigest ja kõigist tuimalt välja lülivad. See pole kaugeltki see, mida Tema hingamine endast kujutab. Temas hingamine tähendab õppida usaldama Tema tõotust olla ustav meile kõigis me eluolukordades.

Olles ise 4 lapse isa ja vanaisa, võin ausalt öelda, et mu elus pole olnud kordagi, kus ma oleks suutnud ilma sekkumata lihtsalt kõrval seista ja pealt vaadata, kuidas keegi mu järeltulijaist kannatab. Taolistel aegadel olen teinud endast kõikvõimaliku, et päästa või tervendada nad. Seetõttu las ma küsida su käest: kui palju enam armastab me Taevane Isa meid, olles meiega kaasas kõigis me katsumustes ja igatsedes tervendada me haiget saanud kohad?
„Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!“ (Matteuse 7:11)