Petlemma sõim kõneleb vägagi otseselt Kristuse ülestõusmisest. Ta oli sündides täienisti inimene – Maarja vereringe toitis teda üsas olles, kuid Tema sünd murdis läbi igavikku. Me loeme Piiblist: „Rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud ,ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus -neile tõuseb valgus!” (Matteuse 4:16) Valgus, millele siin viidatakse, oli igavene elu – ülestõusmine surnuist.
Hoosea kuulutas ette Messia tulekut: „Kas peaksin nad vabastama põrgu käest? Kas peaksin nad lunastama surmast? Surm, kus on su okkad? Põrguhaud, kus on su astel? Kaastunne on peidus mu silme eest.“ (Hoosea 13:14) Kui Jeesus tuli siia maailma, siis Ta viis täide selle prohveteeringu, öeldes: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.” (Johannese 11:25-26).
Jeesus küsib: „Tead sa, miks ma siin olen? Tead sa, miks ma sündisin vaesuse sisse, miks karjased mind kummardasid, miks targad mulle kinke tõid ja miks inglid tol ööl laulsid? Seda kõike selleks, et sul võiks olla igavene elu.“ Just nii, Jeesus ise seob oma sünni ülestõusmisega: „Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud…See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.” (Johannese 6:38-40).
Ülestõusmise elu on meile juba kättesaadav – juba siin, selles elus. Meil on tõotus: „Otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ (Roomlastele 6:4) Nii et, pidagem siis ülestõusmist meeles, kui taaskord jõule tähistame. Las see kujund sõimest olla kui sillaks, mille kaudu Kristus ületab maa ja taeva vahelise kuristiku, kinkides meile igavese elu ühes oma Lunastajaga. Milline auline jõulumeeldetuletus!