Jeesus rääkis tähendamissõna sulasest, kes sai andeks suure võla. See mees leidis armu ja halastust oma peremehe silmis, kuid võttis seda samas iseenesestmõistetavana. Niipea, kui ta oli andeks saanud, läks ja kägistas ta üht teist meest, kes oli talle oluliselt väiksema summa võlgu, nõudes: „Maksa oma võlg ja kohe!“ Kui võlglane temalt armu palus, ta keeldus ning lasi mehe vangi heita.
Miks küll see mees nii karm oli? Miks polnud temas mingit armulikkust? Aga seetõttu, et ta ei mõistnud oma väärtusetust. Ta ei mõistnud, kui lootusetu vend ta oli ja kui tohutult suur oli ta enda patt. Ta ei osanud hinnata seda ohtu, milles ta ise oli olnud – kui lähedal surmale ta oli olnud – enne, kui talle anti armu. Kui siis peremees sai teada, mida see tänamatu mees oli teinud teisele võlglasele, käskis ta tolle eluks ajaks vangi panna.
Uurides seda tähendamissõna lähemalt, Jumal peatas mu ning osutas mu enda vähesele armulikkusele. „Mis mõttes mina, Issand? Ma olen üks armulisemaid jutlustajaid Ameerikas!“ Tema aga tuletas mulle meelde kõiki tundetuid märkusi, mida olin öelnud ja asju, mida kiirustades välja pursanud. Nutsin Issanda ees, küsides, kuidas see üldse juhtuda sai? Jumal vastas: „David, sa oled unustanud erakordse armu, mida sulle osutasin. Kui palju kordi tirisin ma su välja millestki, mis oleks võinud su hävitada? Ilma minu armuta poleks sa täna siin!“
Nutsin Jumala ees ja peale Temalt andeks palumist pöördusin Jumala Sõna poole, et otsida Ta abi olemaks rohkem armuline. Nii leidsin ka Psalmidest 119:76 ühe imelise salmi: „Olgu nüüd su heldus mulle troostiks, nõnda nagu sa oled ütelnud oma sulasele!“ Selle tähendus on: „Issand, Su Sõna ütleb mulle, et peaksin leidma tröösti teadmisest, et oled armuline ja kaastundlik minu suhtes. Lase mul siis jagada seda sama armu kõigi mind ümbritsevate inimestegagi.“