ARMASTUS, MIS TÕMBAB JEESUSE JUURDE

Gary Wilkerson

“Aga neil päevil, kui jüngrite arv kasvas…” (Apostlite teod 6:1)

Las ma tutvustada pisut selle piiblilõigu tausta. Tegu oli koguduse varaste algusaegadega. Eeldavasti vaid mõni nädal või maksimum paar kuud peale nelipüha ning kogudus oli näinud plahvatuslikku kasvu. 3000 inimest sai ühe päevaga päästetud! Mitte vaid juudid, aga ka paganad ning nad hakkasid üksteise kodudes koos käima. Samaarlased ja etioopialasedki said usklikeks, nii et mitmed kultuurid said omavahel kokku. Kultuurid, kes polnud kohe mitte harjunud koos olema.

Muide, need värsked usklikud olid omavahel ikka väga radikaalselt erinevad ega meeldinud üksteisele kohe mitte. Nad olid üksteist taga kiusanud ja laimanud, kuniks korraga leidsid end ühtsesse Kristuse Ihusse koondatuna – päästetud, pühitsetud ja Jumala Püha Vaimuga täidetud – üheskoos tegutsemas. Ja see toimis muide päris hästi.

See oli nii kummaline. Inimesed ei kuulnud nelipühapäeval usklikke vaid nende emakeeles rääkimas, kuid nad nägid neid ka nende oma rahvusest, soost ja taustadest üheskoos ülistamas, teenimas ja üksteist armastamas. Jeesus ütles, et selline armastus annab maailmale teada, et nad on Tema jüngrid ja et selline armastus paneb inimesi Temasse uskuma.

Kui teeme seda, milleks meid on kutsutud – sirutudes kadunud hingedeni – ja teeme seda armastuses, teenides üksteist vajadusi täitva suhtumisega, kogeb maailm tõmmet ja kütkestavust tulla Jeesuse juurde.

„Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Johannese 13:35)