Hetkel, mil alistume Kristusele ja pühendame endid olema täielikult sõnakuulelikud Talle, saab üks imeline vägi vabastatud me seesmise inimese sees. Hirm selle eest, mida keegi meile teha võib, haihtub kui uttu. Me ei tunne enam haiglast hirmu Jumala, põrgu või kättemaksu ees. Ja valu, haigetsaamiste, hädade ning ahastuse asemel ujutab Jumal meid üle uue valguse, värske lootuse, suure rõõmu, aulise rahu ja rikkaliku usuga.
Kristuse kohta on öeldud, et Ta kannatas, kuid Ta oli sõnakuulelik oma Isale. Mitte hirmu, aga rõõmu tõttu, mis oli Teda ees ootamas. Ta heitis kõrvale kõik oma raskused, jooksis kannatlikkusega oma võidujooksu, kannatas häbi ega heitunud ega väsinud oma meeltes. Seda kõike seetõttu, et Ta nägi sõnakuulelikkuse aulist tasu. Kirjeldamatut rõõmu. Rahu. Hingamist. Vabadust. Täiust.
Hirm pole parim motivaator olemaks sõnakuulelik. Küll aga on seda armastus. Üks armas alistumine Jumalale on see, mis avab meile taevad. Iga patu ja sõnakuulmatu teo ülestunnistamine on see, mis toob meile tõelise ilmutuse sellest, kes Kristus tegelikult on. Piibel ütleb: „Ükski, kes teeb pattu, ei ole näinud ega mõistnud teda.“ (1 Johannese 3:6)
Võib see olla võimalik, et meie, elades sõnakuulmatuse elu, ei tunne Teda enam? Võib see olla, et jätkame oma himude järgimist, kuna pole kunagi saanud tõelist ilmutust Kristusest ja sellest, et Ta vihkab pattu? Ilmutust Tema absoluutsest pühadusest, aust ja armust? Kõige lihtsamalt öelduna – see, kes elab sõnakuulmatuses, pole kunagi näinud tegelikku Kristust.
Jeesus ütles: „Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.” (Johannese 14:21). Millist suuremat tasu oma sõnakuulelikkuse eest me võikski tahta, kui et Kristus end meile ilmutaks? Ta ütleb: „Armasta mind piisavalt, et kuuletuda mulle. Siis armastan ka mina sind ning ilmutan sulle, kes ma olen!“