„Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Efeslastele 2:8-9)
Meie elu Kristuses saab alguse armus, jätkub armus ja lõppeb armus. Seda mõistes kroonib me elu vabadus ja mitte sidumine, kergus ja mitte väsimus, rõõm ja mitte hirm. Jumala ligiolus viibimine tundub kui väga rõõmustava annina, sest me mõistame, et me pole enam orjad, vaid Jeesuse sõbrad. Selle armuanni mõistmine ja vastuvõtmine ei vabasta meid samas vastutusest distsiplineerida end oma suhtes Jumalaga. Arm ei vabasta meid kohustusest otsida pidevalt Jumala palet.
Siin on mu nõuanne sulle: ära eira palvetamist, kuid tee seda Jumala armu võidmise all. Loe oma Piiblit armu abil, sest vastasel korral tekitab see sinus hirmu ja hukkamõistu, selle asemel, et saada valgustatud ja ammutada sellest jõudu. Miks? Sest see on Jumala armu töö, mis näitab meile meie võimetust, ilmutades meile samal ajal Jumala võimekust. Ühtlasi ära loobu ka oma kodugrupis käimisest, kus kaaskristlased ühtpidi armastavad ja julgustavad sind ning samas esitavad sulle ka väljakutseid.
Arm on see, mis voolab meile Jumala trooni eest ja arm on ka see, mis tõmbab maailma meie elude ja tunnistuste poole. Kui inimesed näevad Jumala armu me elude üle, näevad nad sedagi, et me südamed on võidetud armu ja mitte me tegude läbi. Nii et ava oma süda Jumala armule juba täna, et Tema headus võiks peegelduda su elust kõigile, kes on su ümber.