Meile kõigile meeldib kuulda jutlusi ja lugeda raamatuid Jumala õnnistustest. On tõsi, et Jumalal on andev loomus ja me võime leida Temalt abi, kui selle kohta rohkem õpime. Kuid me elu koos Kristusega peaks juhtima meid „saavast elust“ „andva eluni“. Jeesus muudab taolise muutuse võimalikuks me sees läbi selle, et asendab me maise vaimu oma jumaliku Püha Vaimuga. „Oled õnnistatud ja nüüd on sinu asi need õnnistused edasi anda.“
Ühtpidi ju igati auline õpetus, kuid teisalt võib see osutuda kõige raskemaks muutuseks su elus üldse. Saav elu on lihtne. Andev elu on raske, aga samas nii rahuldustpakkuv. Mäletad – Jeesus õnnistas, murdis leiba, jagas asju. Kuid sageli jääb kogu see protsess meis toppama esimese sammu taha – me ei liigu edasi õnnistatud saamise osast. Me ei lase oma eludel saada murtud Jumala ees, mistõttu me ei jõua ka järgmise – andmise – sammuni. Seetõttu ei näe ka paljud Jumala eesmärkide täit täitumist oma elus.
Kristuse maise teenistuse ajal saatis Ta korda palju andvaid tegusid, kuid rahvahulgad lõpetasid Tema järgimise, kui Ta hakkas kuulutama raskeid tõdesid. Isegi osad Ta enda jüngritest pöörasid Talle selja, mispeale Jeesus küsis oma 12’lt kõige lähemalt jüngrilt: „Kas teiegi tahate ära minna?“ (Johannese 6:67), mispeale Peetrus vastas kähku: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.“ (Johannese 6:68). Hetkel, mil Jeesus liikus andmise juurest edasi selleni, et Ta ootas midagi ka oma jüngritelt, olid viimased sunnitud langetama ühe otsuse. Kas järgida Jeesust või jääda oma vana elu juurde, kus nad käisid vaid oma plaanide järgi?
Korraldus, mille Jeesus Peetrusele jättis, oli: „Toida mu lambaid!“ Ta ütles seda muide lausa kolm korda (vt Johannese 21:16-17). Ta ütles: „Peetrus, mu rahvas vajab abi, mistõttu kanna hoolt nende eest. Toida neid. Anna oma elu nende eest.“ Jeesus kutsus Peetrust üles elama andvat elu ja Ta teeb seda sama meiegi puhul.