„Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.“ (Jesaja 9:5) Kui ettekuulutus Kristuse sünnist täide läks, kartis kuningas Heroodes – Iisraeli valitseja, väga. Nii nagu iga teinegi inimene Jeruusalemmas (Matteuse 2:1-3) Nähtavasti olid nad rahul oma pinnapealse, surnud religiooniga ega soovinud, et keegi selles osas midagi muudaks.
Sama kehtib ka tänapäeval. Üha kasvav vaenulikkus jõulude vastu väljendub mitmel erineval viisil: koolid ei etenda enam tõelise sisuga jõuluetendusi; sõime stseenid on avalikes kohtades keelatud; ärides tervitatakse kliente hüüdega: „Häid pühi“ ja mitte „Häid jõule!“ Need on vaid üksikud näited kogu loost. Jeesus kuulutas ette, et mida lähemale Ta tagasitulek jõuab, seda enam „jahtub paljude armastus“ (Matteuse 24:12). Nii et ses mõttes pole selles midagi üllatavat.
Jeesus tuli siia maailma, et olla selles valguseks. Nii ei tohi ka meie kaotada Jeesuse südant endas, saades liigselt haaratud kultuurilistest sõdadest. Mida madalamale maailm langeb ja mida vihasemaks me Päästja vastu suunatud loosungid muutuvad, seda enam peaks me südameis võtma maad Jeesuse armastus. Olgu me tunnistus armust ja pühadusest keset seda rikutud põlvkonda kui äratajaks pimeduses olijaile, et nad võiks pöörduda Tema suure valguse poole.
Ajal, mil jõulude tõeline tähendus täidab me südameid, on mu palve, et paljud võiks vaadata me peale ja öelda: „Tahan ka seda rõõmu ja rahu, mis neil inimestel on. Sõnumis, mida nad kuulutavad, peab ikka olema midagi, sest see paistab nende eludest välja. Tahan ka tunda nende Jumalat.“