Kristlased, kes ei palveta, ei mõista, millises ohus nad tegelikult on. Sa võid ju vaielda ja öelda: „Ja mis siis, kui mõned kristlased ei palveta? Nad on ometigi usklikud – andeks saanud ja teel taevasse.“
Me taevane Isa mõistab, et elame kiirel ajal, kus paljud asjad nõuavad me aega ja energiat. Nii nagu sedagi, et kristlased on kaasatud kogu sellesse kiirusesse ja tegemistesse nagu kõik teisedki. Samas ei usu ma, et Jumal võtaks väga kergelt seda, et hülgame ligipääsu Ta ligiollu, mille eest Ta Poeg maksis oma elu hinnaga.
See valmistas Isale tohutut südamevalu näha Jeesust pilgatud ja ristilööduna ning seda kõike vaid selle nimel, et meil oleks võimalus minna vabalt Tema juurde. Kuid päevad lähevad päevade järel ja paljud Ta lapsed ei lähene Talle enne kui alles pühapäevasel jumalateenistusel kirikus. Kui Aadam peitis end Jumala eest Eedenis, küsis Jumal: „Kus sa oled?“ (1. Moosese 3:9). Loomulikult Jumal teadis, kus Aadam on. Pigem küsis Ta Aadamalt, miks on too jätnud unarusse nendevahelise osaduse?
Kristlased, kes jätavad õigel moel kasutamata oma ligipääsu Isa juurde, lõpetavad nagu Sardise kogudus, kellele Issand käskis Johannesel kirjutada: „Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.“ (Ilmutuse 3:1)
Jeesus ütleb: „Sa võid olla hea inimene, kes teeb kelle iganes heaks mida iganes, kuid tänu mu eiramisele on teatud surma element hiilinud su ellu. Midagi maailmast on rüvetanud sind.“ Mis rüvetumisele Ta siin viitab? Vähesele palvele! Sardise usklikud polnud olnud valves palves, otsides Issanda palet ja otsides Teda nii nagu nad seda kord olid teinud. Nad olid muutunud hooletuks, kuid Issand ütles neile Ilmutuse 3:4, et osa neist olid siiski väärt ega tahtnud kaotada Tema ligiolu.
Seetõttu mine nüüd ruttu oma palvekambrisse. Ta on võimaldanud sulle ligipääsu oma ligiollu ja tõotanud täita kõik su vajadused.