Jumala poole pöördumised on sageli väga emotsionaalsed, kuna tegu on millegi uue ja erilisega. Kui imeline saada vabaks patust ja kõigist ahelaist ning astuda uude ellu koos Kristusega.
Meie varajane vaimne kasv on võrreldav lapsega, kes õpib alles käima. See on nii põnev, kui laps teeb oma esimesi samme ja seda saadab rohke hõiskamine ning julgustus. Kuid kui ta juba käima hakkab, pole ta enam kellegi tähelepanu keskpunktis. Rääkimata sellest, kui ta hakkab kodus toataimi näppima ja muid segadusi korraldama, kogedes seepärast korralekutsumist ja keelamist. Siis pole elu enam üldse nii põnev.
Meie vaimuliku kasvuga on samamoodi. Kui olid alles beebikristlane, kogesid Jumala erilist tähelepanu ja sind ümbritsevad inimesed julgustasid sind lakkamata. Ometi ei saa keegi igaveseks lapseks jääda. Osa küpsemisprotsessist kätkeb endas usus elamist ning õppimist, kuidas seista Jumala Sõnal.
Kujuta vaid ette, kui kaotsis sa omadega oleks, kui su pääste sõltuks vaid su tunnetest. Paulus julgustab meid „unustama kõik, mis on taga ja sirutuma eesoleva poole“ (Filiplastele 3:13). Sa ei tohiks kunagi toetuda oma mineviku emotsionaalsetele kogemustele. Täna loeb vaid see, et usud Jumala tõotustesse. „Sel viisil on meile kingitud kõige kallimad ja suuremad tõotused, et te nende kaudu võiksite põgeneda kaduvusest, mis valitseb maailmas himude tõttu…“ (2. Peetruse 1:4).
Peetrus annab väga selgelt mõista, et me omandame Kristuse loomuse vaid läbi selle, kui toetume Jumala lepingulistele tõotustele ja mitte millelegi muule. Jah, Jumal täidab me elu uute asjade- ja värske võidmisega, kuid samas peame siiski hoidma alal elu, mis usub, et Ta täidab oma tõotused me suhtes. „Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama…olgu Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi kirkus, üllus, võimus ja meelevald…“ (Juuda 24-25)