Ajal, mil jüngrid ühes Jeesusega ringi rändasid, märkasid nad, et Ta palvetab pidevalt. See polnud Jeesuse jaoks midagi eriskummalist palvetada pikemat aega hommikuti, enne päikesetõusu. Vahel Ta veetis terve päeva palves. Teinekord jälle palvetas läbi kogu öö.
Jeesus oli Piibli kirjelduse kohaselt nö „eestpalvetaja“. Ta tegi eestpalveid, mis tähendab seda, et Ta seisis Jumala ja inimese vahel, tuues esile taevasi õnnistusi. Ta oli siin maa peal jumalik eestpalvetaja – Jumal meie endi keskel, kes palus meie eest. Talle meeldis teha eestpalveid.
Jeesuse palveelu inspireeris Ta jüngreid, esitades neile samas ka väljakutse, mispeale nad palusid julgelt, et Ta õpetaks neid palvetama. Nad olid kuulnud Jeesust ka õpetamas, kuid nad ei palunud, et Ta õpetaks neid õpetama. Nad olid näinud Teda ka imesid tegemas, kuid nad ei palunud, et Ta õpetaks neid tervendama. Nad palusid, et Ta õpetaks neid paluma.
Kuuldes Jeesust palvetamas, said nii nende tunded ja kui vaimne kirg taas üles õhutatud. Nad kõik olid kasvanud üles tolleaegsete juudi religioossete kommete järgi, mistõttu nad olid palvetanud juba maast madalast. Ehk teisisõnu – nad olid traditsionaalsest palvest läbi imbunud mehed. Kuid olles kuulnud Jeesust palvetamas, tundsid nad end palve vallas täiesti ebaadekvaatsetena. Nii oligi nende südamehüüd: „Võrreldes Sinuga, Jeesus, ei tea me palvest mitte midagi. Õpeta meid paluma!“ (vt Luuka 11:1)
Tahan kutsuda sind täna Jeesuse ligiollu. Tule istu Ta jalge ette ja veeda aega Ta ligiolus. Võid olla täiesti aus Temaga. „Issand Jeesus, ma ei tea, kuidas paluda, aga siin ma olen. Tahan õppida ja anda oma elu üle Sulle.“ Olles Jeesuse Kristuse pojad ja tütred, olete te ka „Tema jumaliku loomuse pärijad.“ (2. Peetruse 1:4). Jumaliku Eestpalvetaja vaim asub iga uskliku sees, kes igatseb saada täidetud Tema väega.