Kõigist pattudest, mida võime eales korda saata, vihkab Jumal kõige enam kahtlemist. Nii Vana kui Uus Testament annavad mõista, et kahtlemine kurvastab Jumalat. Näeme üht ehedat näidet selle kohta iidsete iisraellaste juures, kelle Jumal oli päästnud vaarao käest. „Me oleme pattu teinud nagu meie esiisad, me oleme teinud paha ja olnud õelad. Meie esiisad Egiptuses ei saanud õieti aru su imetegudest ega pidanud meeles su suurt heldust, vaid tõrkusid su vastu mere ääres, Kõrkjamere ääres.“ (Psalmid 106:6-7).
Psalmide autor teeb siin ühe ülestunnistuse. Patt, mille iisraellased olid korda saatnud, oli tegelikult nende kahtlus selle osas, kas Jumal ikka suudab neid päästa? Seda kõike peale seda, kui Ta oli saatnud korda selle erakordse ime nende jaoks Punase mere ääres. Tundub täiesti mõistetamatu, kuidas see rahvas sai kahelda Jumala ustavuses oma hilisemates katsumustes. Psalmist ütleb: „Kujutate te ette? Me Issand päästis meid üleloomulikult me vaenlase käest ja me pole endiselt usaldanud Teda?“
Küll aga oli laul hoopis teine, kui iisraellased juba võidukalt teisel pool kallast seisid. Nad hõiskasid ja tantsisid, kui nägid pealt võimsa Egiptuse armee uppumist ja surma. „Veed matsid nende rõhujad, ei jäänud neist üle ühtainustki.12 Siis nad uskusid tema sõnu, nad laulsid temale kiitust.“ (Psalmid 106:11-12). Iisraellased laulsid küll õiget laulu, aga seda valel pool merd. Igaüks võib laulda ja hõisata, kui võit on juba käes. Kuid paljud meist on nagu iisraellased, kes põruvad täiega enne võidu kogemist.
Jumal oli tõestanud end oma rahvale juba Egiptuses, olles saatnud korda imelisi imesid ja tunnustähti. Nii püüdis ka Mooses neid veenda, et Issand oli tegutsemas nende poolel, kuid ometi nad kahtlesid Temas, pidades Tema võimsaid tegusid iseenesestmõistetavaks (loe 2. Moosese 14-16. peatükke).
Me ei tohi kunagi rajada oma usku ainuüksi imedele, sest Püha Vaim tugevdab me usku ja usaldust Jumalasse sageli just läbi katsumuste.