Jumal on väga kannatlik oma laste suhtes. Ta lausa ütleb : „Tooge ette oma riiuasi…“ (Jesaja 41:21) ehk teisisõnu – see on igati OK omada vahel hetki, kus meil on Jumala osas küsimusi või kahtlusi. Me võime saada mõne ootamatu, kohutava uudise, mis puudutab mõne armsa inimese surma, lapse lahutusprotsessi või abikaasa truudusetust. Kõigil sellistel hetkedel saadab Jumal meile oma Püha Vaimu meid trööstima, me valu leevendama ja südameid kinnitama. Meie Issand kogeb seda sama valu, hirmu ja paanikat, mida meiegi.
Jumal näeb igat detaili me kriisides ja igat probleemi, mis meid rõhub. Need, kes palvetavad ja ootavad Teda kindlas usus, ei ole tegelikult kunagi tõelises ohus. Veelgi enam – Ta teab su paanilisi mõtteid, kuid ometi on Ta korraldus sulle kindel: „Ära paanitse ega torma minust ette. Kõik, mida tegema pead, on vaid palvetama ja lootma mulle. Ma austan igaüht, kes paneb oma lootuse minu peale.“
Mõtle nende sõnade peale, mille Jumal on andnud oma kogudusele: „Aga ilma usuta on võimatu olla (Jumalale) meelepärane.“ (Heebrealastele 11:6). „Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks!“ (Psalmid 62:9). „Teie, kes Issandat kardate, lootke Issanda peale; tema on teie abi ja teie kilp!“ (Psalmid 115:11). „Looda Issanda peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!“ (Õpetussõnad 3:5-6).
Uskmatus on surmav ja selle tagajärjed traagilised. Me seisame silmitsi kohutavate tagajärgedega, kui püüame oma katsumustest ise välja rabeleda, selle asemel, et loota Jumalale, kes kannaks meid läbi. Jeesus tuli, et murda me käsumeelsuse ahelad ja vabastada meid neist. Kuid esmalt peame tunnistama oma pattu. Kui tunnistame esmalt oma uskmatust ning jätame seejärel kogu oma tuleviku, vabaduse ja pääsemise Jeesuse hooleks, tuleb Ta ka õigel ajal! Meie asi pole teha muud, kui vaid usaldada Teda!