Palve eiramisel on ohtlikud tagajärjed. Jumala Sõna ütleb: „Kuidas siis meie võiksime pageda, kui me ei hooli nii suurest päästest?“ (Heebrealastele 2:3). Ma tean, mida see tähendab, kui elava vee allikas on umbes, kuivatades iga viimse kui õnnistuse su elus. Olen kogenud seda aegadel, kui olen palve unarusse jätnud. Taolistel aegadel pidasin küll vaikseid aegu, kuid polnud siiski innukas palves. Lasin elu muredel röövida endalt aja koos Jumalaga.
Mis minuga siis juhtus? Teenimine muutus enese haletsuseks ja jumalariigitöö tundus pigem koorma kui õnnistusena. Üks häda teise järel vaevas mu hinge. Võitlesin üksinduse, väsimuse ja uskmatusega, tundes ühtlasi, et pole elus üldse midagi saavutanud. Lisaks mõtetele loobuda üldse jumalariigi tööst, olid ka Jumala õnnistused kui paisu taga kinni, suhted läksid metsa ja mu tunnetus hääbus selliselt, et ma ei saanud enam värskeid ilmutusi Kristusest. Samas teadsin väga hästi, et selle kõige tagasi saamiseks tuleb pöörduda tagasi palve juurde ja niipea, kui seda tegin, hakkasid ka õnnistused voolama jälle. Rahu ja rõõm võtsid taas võimust, suhted said taastatud ja Jumala Sõna muutus taas elavaks mu jaoks.
Piibel annab väga selgelt mõista, et palvetavad jumalasulased leiavad õnnistusi ja hingamist igalt poolt:
„Ta (Ussija) otsis Jumalat, niikaua kui elas Sakarja…ja niikaua kui ta otsis Issandat, andis Jumal temale edu.“ (2 Ajaraamatu 26:5)
„Sest me oleme otsinud Issandat, oma Jumalat, oleme otsinud ja tema on meile ümberkaudu rahu andnud.“ (2 Ajaraamatu 14:6)
„Ja kogu Juuda…otsisid teda tõesti hea meelega ning leidsid ta. Ja Issand andis neile ümberkaudu rahu.“ (2 Ajaraamatu 15:15)
„Õiged kisendavad ja Issand kuuleb ning tõmbab nad välja kõigist nende kitsikustest. Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.“ (Psalmid 34:18-19)