Jeesus oli just äsja olnud risti löödud ja maha maetud, kui Peetrus ja teised jüngrid otsustasid kokku tulla. Nad kogunesid suletud uste taga, kartes oma elude pärast, kuniks nad kuulsid neid meeliülendavaid sõnu: „Ta elab!“ Ja korraga kõndis Jeesus oma ülestõusmise ihus läbi selle suletud ukse ning ütles neile: „Rahu teile!“ (Johannese 20:19) Ta ütles: „Ärge kartke! See olen mina, teie Issand.“
Nüüd, ütle mulle – kui sa oleksid olnud seal ruumis, kas see mitte poleks olnud kõige imelisem vaatepilt, mille tunnistajaks olla? Kas see mitte poleks veennud sind mitte kunagi enam kahtlema? Ja samas, mis tegelikult sellele suurimale vaimulikule tipphetkele järgnes? „Siimon Peetrus ütles neile: „Ma lähen kalale.”“ (Johannese 21:3) Jüngritest kuus läksid Peetrusele järve äärde järgi, pöördudes tagasi oma kalamehe elu juurde. Miks? Mis oli saanud sellest suurest teenistusest, milleks Jumal oli neid kutsunud?
Need mehed kogesid sügavat kurvastust millegi pärast, mille osas Jeesus oli neid hoiatanud: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind, ja…teid kurvastatakse.“ (Johannese 16:19-20) Kristus teadis, et Ta järgijad saavad minema läbi väga sügavast madalseisust, kui Ta taevasse võetakse. Tema füüsilise kohalolu puudumine pidi saama kui jalust niitvaks kogemuseks nende elus. Isegi, et Ta oli tõotanud neile, et saab olema koos nendega (vt Matteuse 28:20) Tundus nagu Ta jätab nad lihtsalt maha ning omapäi.
Oled sa kunagi kogenud oma elus mõnda põuaaega, kus sa otsekui tundsid, et Jumal on jätnud su omapäi? Kuulsid koguaeg Jumala häält ja su osadus Temaga oli imeline, kuniks ühel päeval ärkasid üles ja taevas tundus kumisevat vastu kui vasknõu.
Mu armas, ära sattu paanikasse, kui midagi sellist juhtub! Peetrus annab meile nõu: „Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile…vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised...“ (1. Peetruse 4:12-13). Fakt on see, et isegi, kui see ei tundu selliselt, oled sa põuasel maal viibides teel suurema vaimuliku elu- ja väljundini.