Iga usklik on kindlasti teadlik, kui olulist rolli mängivad jutlustamine ja eluterve õpetus Jumalariigi laiendamisel ja meie küpsemisel kristlastena. Küll aga olen viimaste aastate jooksul mõelnud, kas mitte me jutlustamine ei taandu pigem me endi kogemustele kui Piiblile? Enamus kogudustes seisab jutlustaja koguduse ees ja jagab mõne Piibli kirjakoha, tehes seda järjestikusel, loogilisel moel, võttes selle kirjakoha ühtlasi kui tükkideks, et kõik sellest aru saaksid. Kui jagatav sõnum tugineb Piiblile ja kõneleja suhtlemisoskus on kõrgemal tasemel, võiks seda pidada nö „heaks jutluseks“. Sama kehtib ka meie puhul, kui jagame Jumala Sõna üks ühele mõne sõbra- või kolleegiga.
Isegi, et see kõik on hea, siis mida võime õppida apostel Pauluse jutlustamisviisi kohta? Tuletades Korintose kogudusele meelde tema 18-kuu pikkust teenistusaega nende juures, ütles ta: „Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes.“ (1. Korintlastele 2:1-5).
Mis asja? Kõneleja, kes ei tugine tarkadele ja veenvatele sõnadele? Kas see pole just see, mille poole me kõik püüdleme, kui teistega jagame? Kuid taoline lähenemine polnud kunagi Pauluse kui evangeeliumi kuulutaja strateegia. Ta „hooples“ hoopis Jumala Vaimuga, kes hingas tema üle. Miks? Aga selleks, et Korintose kristlaste usk oleks Jumala väes ja mitte inimlikus tarkuses.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.