Jeesus toob oma Mäejutluses (vt Luuka 6:20-22) välja terve rea omadusi või tegevusi, mille eest keegi saab õnnistatud. Ta ütleb, et õndsad on need, kes on tasased, vaesed vaimust ja rahutegijad. Kogu see nimekiri on tuntud ka kui „õndsakskiitmise nimekirjana“. Siiski ei sisaldanud see õndsakskiitmine endas klauslit: „Õndsad on sekkujad, sest neid ei halvata.“
„Sekkuja“ suhtumine on miski, mille olemasolu Jeesus meis julgustab ja samas miski, mille Ta ka ise oma elus välja elas. Ta polnud ainuüksi õrn ja tasane, vaid ka metsik ja radikaalne. Jeesus sekkus enam kui korra igasugustesse religioossetesse normidesse. Ka oli Ta pimeduse kuningriigi jaoks igati häiriv tegelane.
Jeesuse võimas palveelu oli pidevaks ja efektiivseks okkaks saatana külje sees. Kui Jeesus palvetas, siis kuningriigid liikusid paigast, pimedusejõud pagesid ja Jumala suured teod said ilmsiks maa peal. Ta oli omamoodi sekkuja nendegi jaoks, kes otsustasid Teda järgida, sest Ta kõigutas pidevalt nende mugavustsooni. Kui neil endil taoline meelsus puudus, tuli ja äratas Ta nad elavamale ja agressiivsemale palvele, küsides: „Kas te ei suutnud üht tundigi palves võidelda?“ Ta pööras pidevalt nende maailma pahupidi.
Me elus on aegu, kus lahingud, millega silmitsi seisame; ülesanded, mis vajavad täitmist ja rollid, mille täitmisele oleme end pühendanud, eeldavad enamat kui vaid tavapäraseid, mugavaid palveid. Mugavus ja mõnus enesetunne võivad kuuluda hommikusse magusasse palveaega, kuid kui meil on mõni püha missioon täita, mis tundub olevat ümbritsetud kõikvõimalikest vastulöökidest, peitub me tõeline lootus vaid radikaalses, sekkuvas palves. Ja siis ei piisa vaid enam ühest armsast palvetunnikesest, vaid meil tuleb sageli paluda tunde.
Paljud kristlased on nii halvatud, et kui inimesed nende elude peale vaatavad, ei näe nad seal midagi silmatorkavat. Kuid meid on kutsutud olema silmatorkavad inimesed, mistõttu kui sekkume olukordadesse Jumalariigi nimel, oleme kahtlemata ka silmatorkavad.