Meiepoolne Issanda kiusamine saab alguse sellest, kui Jumal laseb kriisidel me elus üha tugevamalt maad võtta. Miks Ta seda teeb? Mida Ta sellega saavutada püüab? Jumal laseb sel kõigel sündida selleks, et jõuda nende kõige viimastegi uskmatuse juurteni me elus! Tema Vaim tungib igasse me südame kambrisse, otsides sealt üles kõikvõimaliku – uhkuse, enesega rahulolu ja kõik muu, mis takistab Tema täiuse esiletulekut me sees.
Lühidalt öeldes tähendab Issanda kiusamine järgmist. See tuleb esile siis, kui Tema valitud ja õnnistatud sattuvad läbiproovimistulle ja nende kriisid muutuvad üha tõsisemateks, nii et hirm täidab nende südameid ja nad kisendavad: „Issand, kus Sa oled? Kus on mu pääste? Oled Sa siis minuga või mitte?“
Ristija Johannes seisis silmitsi taolise katsumusega, mis võib viia Jumala kiusamiseni. Vangis istudes mõtles ta kindlasti, kus küll Jumal selles olukorras on? Temani oli jõudnud sõna kõigist võrratutest asjadest, mida Jeesus oli tegemas – inimeste tervendamised, imede kordasaatmised ning rahvaste ligi tõmbamine, kes olid kord vältinud Johannest. Tema aga istus üksinda vanglas, oodates oma hukkamist.
Johannes oli alati teadnud, et tema peab kahanema, et Kristus võiks kasvada, kuid nüüd korraga tabas teda mõte: „Kahanema küll, aga surema? Miks ma küll surema pean, kui Jeesus on tõesti Jumal? Issand, seda kõike on liiga palju kanda.“
Viimased sõnad, mille Jeesus Johannesele saatis, olid ütlemata tähendusrikkad: „Õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!” (Matteuse 11:6). Kristus ütles oma jumalakartlikule sulasele: „Ära pahanda mu peale, Johannes. Jumalal on plaan selle kõige keskel ja Ta on väärt, et Teda usaldada. Kui Ta tahaks, et ma tuleks ja vabastaks su, siis sa ju teaks, et oleksin hetkega seal. Kuid ole kindel, et mida iganes ka see olukord kaasa ei tooks – see kõik on Jumala auks, tähendades samas igavest au sulle!“
Johannes pidas vastu. Ja kui tal lõpuks Heroodese poolt pea maha võeti, läks ta oma taevasse koju täis täit usku ja au.