„Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles: „Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!“ Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse...“ (Joona 1:1-3).
Me teame seda lugu Joonast – mehest, kes püüdis põgeneda Jumala eest, kui Jumal andis talle ülesandeks kuulutada kohtumõistu sõnumit Niineve linnale. Kuid selle asemel, et hoiatada Niinevet, pani Joona putku. Isegi Kristus tõstis selle loo esile, öeldes: „Sest nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.“ (Matteuse 12:40). Ehk teisisõnu – Joona lugu oli sama tõsi kui Jeesuse mahamatmine ja ülestõusmine.
Kuid miks otsustas Joona mitte kuuletuda Jumala selgelt esitatud sõnale ja põgeneda? On ilmselge, et Joona oli andekas ja Jumala poolt valitud. Ometi põgenes ta Jumala ligiolust, lukustades end Temaga suhtlemise ees. Ometi kuulis Joona põgenedes igal sammul Püha Vaimu häält kõlamas oma kõrvus.
Joona oli saanud osa võimsast Jumala armu ja halastuse ilmutusest: „Ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.“ (Joona 4:2) Loomulikult Jumal ongi seda kõike, kuidas Joona Teda kirjeldab, kuid Piibel räägib ka Jumala pühast ja õiglasest loomusest. „Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais.“ (Roomlastele 1:18)
Usun, et Joona oli sõnakuulmatu seetõttu, et ta mõtles: „Issand, igakord, kui kuulutad välja oma kohtumõistmise, võtavad arm ja halastus Su üle võimust. Seetõttu ka tean, et Sa ei mõista Niinevet hukka, kuna niipea, kui neile kuulutan ja nad meelt parandavad, valad Sa oma armu välja nende üle.“ Joonal polnud vähimatki arusaama jumalakartusest ja Tema pühast ning õiglasest loomusest.
Iga usklik peaks hoidma kinni ilmutusest jumalakartuse kohta, mis on toodud esile ka Tema Sõnas: „Karda Issandat ja tagane kurjast!“ (Õpetussõnad 3:7) Nõnda nagu Jumala arm, nõnda on ka jumalakartus eluandev: „Issanda kartuses on tugeva lootus ja varjupaik tema lastele.“ (Õpetussõnad 14:26) ja seetõttu peame leidma tasakaalu nende kahe vahel.