Oled sa vahel mõelnud, miks jüngrid ei teadnud suurt palju midagi Kristuse tegutsemisviisidest ja Jumala igavikulistest eesmärkidest? Miks nad, olles saanud osa oma Päästja 3-aastasest õnnistatud õpetusest, olid ikka veel pimedad ega olnud valmis asjadeks, mis olid alles ootel? Miks oli nende arusaamine ristist ja ülestõusmisest nii piiratud?
Aga seetõttu, et nad ei kuulanud usuga! Jeesus pidi neid nii mitmeidki kordi sõitlema: „Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis prohvetid on rääkinud!“ (Luuka 24:25). „Miks te olete nõnda arad, te nõdrausulised?” (Matteuse 8:26). Neil oli vähe usku ja nende südamed olid aeglased uskuma Jumala Sõna. Seetõttu tundsid nad ka end tühjadena, segaduses olevate ja mitte ettevalmistunutena, olles pimestatud oma uskmatusest!
Kui Jeesus oli juba tookord hämmingus oma jüngrite uskmatuse üle, siis mida Ta veel meist tänapäeval arvab? Niineve rahvas parandas meelt ainuüksi ühe jutluse peale, uskudes igat sõna, mis lähtus Joona huulilt. Samas, kui Ameerika rahvas on kuulnud tuhandeid selliseid hoiatusi paljude prohvetite poolt, kuid suur hulk nn vaimuga-täidetud-usklikke ei võta neid kaugeltki kuulda. Nad ütlevad: „Ma ei taha seda enam kuulda“ ja heidavad selle kõik oma peast.
Kui palju sa sellest, mida oled kuulnud, mäletad? Kui sügavalt on see juurdunud su vaimsesse olemisse? Kui me ei võta Jumala Sõna usu kaudu omaks – kui me ei palu Jumalat usus, et Ta aitaks meil Ta Sõna vastu võtta ja kasutada – taandub see lõpuks sellele, et me hakkame ise valima, mis meile meeldib ja mis mitte. Ja tavaliselt on nii, et me valime kõik õnnistused, armu ja tröösti, heites ära kõik nõudmised, korrigeerimised ja hoiatused.
Usaldus on see, mis paneb Jumala Sõna juurduma me vaimu. Usk aga pitseerib selle nii me isiksusse kui meeltesse, et me seda kunagi ei unustaks.