„Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku… et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks täide, nagu on kirjutatud: „Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!” (1 Korintlastele 1:26-31).
Paulusel ehk Saulusel, kellena teda enne ta pöördumist tunti, oli kohe kindlasti, millega inimlikult uhkeldada. Ta oli kõrgelt haritud, loomu poolest kui sündinud juhiks ja tal oli palju ande ning oskusi. Olles sündinud pühendunud juudi perre, saadeti ta juba üsna noorelt Jeruusalemma, õppima ühe ajaloo tunnustatuima rabi Gamalieli kooli (vt Apostlite teod 22:3). Kool oli tuntud selle poolest, et see pakkus õpilastele tasakaalustatud õpet, võimaldades Paulusel suure tõenäosusega õppida klassikalist kirjandust, filosoofiat ja eetikat.
Kuid kuni Jeesusega kohtumiseni oli Paulus vägivaldne ja seesmiselt tühi mees. Ta oli üritanud täita nn Jumala eesmärke omaenese inimlikus jõus ja tarkuses, kasutades omaenda väge ja arusaamist. Kui ta aga kohtus elava Kristusega ja sai osa tõe ilmutusest, andis Jeesus talle vägagi selgelt teada, keda Paulus oli taga kiusanud. Peale mõnepäevast pime olekut ja aega mõelda kõige üle, mida talle oli öeldud, oli Paulus valmis omandama tõde Jeesuse kohta, keda ta varasemalt oli teadmatusest vihanud. Nii võis ta ka öelda täie kindlusega: „Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.“ (1 Korintlastele 2:2)
Uhkest Saulusest sai alandlik Paulus. Ta kõneles läbi Jeesuse armastuse ja mitte omaenese tarkusest. Ta lihtsalt tahtis, et inimesed võiksid tunda Jeesust. Sama peaks kehtima meiegi puhul, kui hoiame oma pilgu Jeesusel ja Tema suurel armastusel nende vastu, kes on meie ümber.