Enamuse oma elust oli mul üsnagi moonutatud pilt karjastest. Kuuldes piiblilugusid karjane Taavetist, kujutasin teda ette mõne kivi otsas istumas, harfi mängimas ja enese ümber kogunenud lambaid silmitsemas. Küll aga muutus mu pilt karjastest mõni aasta tagasi, kui Rumeeniat külastades neid vahetult oma silmaga nägin. Need kõva tööd tegevad mehed otsisid pidevalt uusi kohti, kus oleks söögiks värsket rohtu ja joogiks vett. Nad olid juba varavalges üleval, juhtides oma lambaid ja kandes hoolt nende vajaduste eest. Olles terve päeva ringi liikunud, tulid nad õhtuks tagasi koju, olles töötanud 14-tunnise täispika päeva.
Taavet on täiuslik eeskuju karjasest kui sõdijast – kellestki, kes suudab võidelda, hoida ja laulda üheaegselt. Karjase süda on isetu, valmis loobuma oma elust oma lammaste nimel. Karjase süda on ka kaitsev ja ohvrimeelne. Vaenlane käib saaki jahtides lambaid hirmutamas, mistõttu karjane peab olema pidevalt valvel. Taavet ütles kuningas Saulile, kui tahtis minna Koljati vastu sõdima: „Su sulane oli oma isa lammaste ja kitsede karjane. Kui tuli lõvi või karu ja viis lamba karjast ära, siis ma läksin temale järele ja lõin ta maha ning päästsin saagi tema suust…“ (1. Saamueli 17:34-35). Siin polnud kohe kindlasti tegu karjasega, kes pärastlõunase päikese käes pikki uinakuid tegi, oma harfi sõrmitses ja vabalt võttis. Ei. Ta oli igati valvel ja valmis astuma võitlusse. Taavet oli erakordne sõjamees. Ta saavutas laulva südamega võidu võidu järel.
Jumal ei tee meist ainult võitlejaid, aga ka ülistajad. Ta paneb meid laulma sõltumata sellest, mida hingevaenlane me teele ka ei heidaks. Taavetil oli oma laul, kui lõvid talle kallale sööstsid ja karud teda ähvardasid, sest ta teadis, kuidas kinnitada ennast Issandas. Ta laulis: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ (Psalmid 23:1-3)