Martin Luther, 16. sajandi preester, kes algatas protestantliku reformatsiooni, tundis tegelikult hirmu Jumala ees, kuna ta uskus, et Jumal on püha, aga samas vihane kohtumõistja. See oli miski, mida tema ajal valitsenud käsumeelsus õpetas teda uskuma. Ükskõik, kui väga ka Martin ei püüdnud meeldida sellele pühale Jumalale, kukkus ta ikka läbi, kogedes Jumala hukkamõistu ja süüd oma patu pärast.
Osa meist võitleb samu võitlusi. Kogeme, et pistame rinda ühe karmi ja halastamatu Jumalaga, kes tunneb rõõmu meie karistamisest. Kuid see pole üldse see, milline Jumal on! Ta on armastav Isa, kes on täis armu ja kannatlikkust. Ilma aga mõistmata, kes Ta tegelikult on, ei saa me ka omada lähedast suhet Temaga.
Mulle meeldib veeta aega oma lapselapse Leeviga. Ma naudin neid aegu, kui ta istub mu põlve peal ja me saame lihtsalt koos olla. Ta ei pea selleks mitte midagi tegema. Ta ei pea mulle rõõmu valmistamiseks laulma või esinema. Nõnda samuti on ka Jumal seda sorti Isa, kes tunneb rõõmu oma perest. Ta tahab, et tuleksime Tema ligiollu, kuna Ta armastab meid ja igatseb veeta aega koos oma lastega.
Paulus ütleb Rooma kirja 8. ptk’s: „Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!” Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.“ (Roomlastele 8:15-16). Milline oluline kirjakoht! Paulus ütleb, et Jumala Vaim tunnistab ühes meie vaimuga – meie kõige sügavama olemusega – et me oleme Jumala lapsed ja et Tema on meie Isa. Tänu Püha Vaimu tööle võime reaalselt kogeda, et Jumal armastab meid. Seetõttu ei pea me ka kartma. Ta pole ainuüksi kõikvõimas Looja ja universumi valitseja, vaid Ta on ka Abba ehk Isa. Kõige armastavam isa, keda eales vanemana omada.
Jim Cymbala alustas Brooklyn’i Tabernacle kogudusega väikeses, viletsas seisus hoones, mis asus kahtlases linnaosas ja kuhu kuulus algul vaid 20 liiget. Põlise Brooklyn’i asukana on ta nii David kui Gary Wilkersoni pikaajaline sõber.