„Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.“ (Matteuse 7:24).

Mu armsad, te elud ei ole rajatud kaljule, kui vajate mõnda kõnelejat põrutamas teile, kuidas kuuletuda Jumalale – kui vajate nimekirja asjadest, mida võib ja mida mitte. Te ei vaja seaduste kogumit, vaid armastust Jeesuse vastu. Te peaksite olema nii armunud Temasse, et te juba teate, mis on Talle meelepärane.

Mida enam te Teda armastate, seda lihtsam on ka teenida Teda ja kuuletuda Talle. Teile ei lähe enam korda, mida maailm teist arvab, kuna võite öelda: „Ma olen kuulnud oma Isalt ja ma teen seda, mis valmistab heameelt Tema südamele.“

Kui te süda on täiega andunud Jeesusele, järgneb sellele ka loomupärane kuulekus. Te ei pea enam pidevalt minema Issanda ette nuttes: „Oh Jumal, murra ometi see vaenlase vägi mu üle!“ Kõik need ahelad hakkavad langema te eludes, kui õpite tundma Tema südant.

Oled sa Jeesusesse armunud? Kui jah, siis on mul sulle veel mõned küsimused: kuidas sa saad minna läbi oma nädala, ilma veetmata aega Tema Sõnas? Kuidas sa saad mitte omada ühte igatsust olla vaid koos Temaga palves? Kuidas sa saad mitte omada aega lähedaseks jutuajamiseks Isaga, Teda kiites ja ülistades ja püüdes teha seda, mis Talle meelepärane? Kõik need asjad on alusvundamendiks sõnakuulelikkusele.

Jeesus ütleb meile: „Kellel on minu käsud ja kes neid peab, see ongi see, kes armastab mind. Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast." (Johannese 14:21). Milline imeline tõotus, mis tugineb armastusest lähtuvale sõnakuulelikkusele.

Uuri evangeeliume ja õpi tundma Jeesuse sõnu, mis kirjas Matteuse 5-7 peatükkides, tehes algust Mäejutlusega. Ja olles kuulnud Tema sõnu – tee nende järele! Jumala käsud ei ole rasked; nende näol pole tegu raskete koormatega, mis me õlgadele laotud. Hoopis vastupidi – mida enam kasvab su armastus Tema vastu, sest lihtsamaks muutub ka nendele korraldustele kuuletumine.

See on see, mis tähendab ehitada oma maja kaljule! Ja kui siis torm tuleb, võid sa seista kindlana ja hirmu tundmata. Miski ei saa sind kõigutada, kuna su elu on rajatud armastusele ja heal meelel kuuletumisele Isa ees.
 

Saatan ründab sind sageli selleks, et peatada Jumala imelist tööd. Ta kogub suured vaenlaste leegionid kokku, et takistada sinu töid ja tegemisi. Nad tulevad su vastu ühtse mehena, et jumalariigi töö peatamiseks võtta rajalt maha Jumala sulane. Samas võid sa kindel olla, et kui täidad jumalikku missiooni – kui sind on kutsutud midagi tegema Issanda heaks ja sa teed seda kõige täiega, usaldades Jeesust – siis ükski nende plaanidest sinu vastu ei lähe täide.

Nehemja oli mees, keda Jumal oli kutsunud üles ehitama Jeruusalemma müüre. Töö laabus kenasti ja müürid muudkui kerkisid. Korraga aga ässitas Saatan herilase pesa üles, et seda tööd takistada. Neli väga tähtsat juhti tõusid Nehemja vastu: „Aga nad mõtlesid teha mulle kurja.“ (Nehemja 6:2). Need juhid seadsid neli korda Nehemjale lõksu. Nad hüüdsid talle: „Tule sealt müüri pealt alla. Me tahame sinuga ühe nõupidamise maha pidada. Me nõuame, et sa meiega räägiksid!“ Kuid Nehemja vastas neljal korral: "Mul on suur töö teha ja ma ei saa tulla. Töö jääks seisma, kui ma selle jätan ja teie juurde tulen." (vt. Nehemiah 6:3).

Mu armsad, te ei saa minna kaasa iga vaidlusega ainuüksi seetõttu, et keegi tahab teiega vaielda. See kõik on vaid teie segamiseks. Teie rida on jätkata Jumala tööd.

Põhjus, miks Saatan ründab teie palveelu; teie keskendumist Jumalale ja teie elu koos Temaga, ei ole ainuüksi selles, et teid rajalt maha võtta. Ta tahab seeläbi rikkuda ka selle töö ja teenistuse, mille Jumal on teile andnud. Ta tahab hävitada kõik, mida iganes te ka ei tee, mis toob au Jumala nimele!

Need neli VIP-tegelast lasid Nehemja kohta lahti meeletuid kõlakaid. Nad ütlesid: „Sa teed seda iseenda ja mitte Jumala pärast!“ Üks neist, Toobija, saatis laimukirju teistele Iisraeli juhtidele. Kõik need laimamised, sepitsused ja lõksud olid mõeldud selleks, et külvata hirmu Nehemja südamesse ja panna ta seeläbi heituma ning taganema. Kuid Nehemja võtab kogu selle loo kokku salmis 13: „Ta oli palgatud selleks, et ma hakkaksin kartma;…see oleks toonud mulle halva kuulsuse, millega nad oleksid saanud mind teotada.

Kuid ükski neist sepitsustest ei suutnud peatada Jumala tööd! Piiblis on öeldud: „Nõnda sai müür valmis...Ja kui kõik meie vaenlased seda kuulsid, siis kõik meie ümberkaudsed paganad kartsid ja langesid väga eneste silmis, sest nad mõistsid, et see töö oli tehtud meie Jumala abiga.“ (Nehemja 6:15-16).
 

Jisreel oli tuntud sõjavankrite ehk kaarikute linnana. Tänu rauast valmistatud, samas kiiresti liikuvatele masinatele, mida oli kolonnide viisi, saatis linna lahingutes sageli edu. Sõjavankrid esindavad inimese jõudu. Nad viitavad võimsale kiirendusoskusele ja võimele saavutada midagi läbi võimsa ja valitseva allika.

Tänapäeval valitseb ka „sõjakaarikute elustiil“ – elu täis kergust ja mugavust, kus kõik meie vajadused on kaetud. Kui midagi vajame, lööme pangakaardi letti. Kui midagi teha soovime, lihtsalt läheme ja teeme. Kristlase jaoks võib taoline elu tunduda küllaltki ahvatlevana. Võime kohata muljetavaldavaid „kaarikuid“ ja „täkke“, mis vastavad maailma edukuse standarditele. Võimalused ja materiaalne rikkus, mis võimaldavad inimestele kergust, turvatunnet ja mugavusi igal ajal.

Kuid Jumala sulane ei otsi esmalt just neid asju. Selle asemel soovib ta kuuletuda oma Isanda häälele ja toimetada asjade kallal, mis Tema Kuningriigi jaoks olulised. Iga kristlase jaoks saab juba usutee alguses selgeks, et otsides esiti Issandat, „antakse talle kõike muud kauba peale“. (Matteuse 6:33). See sama usklik võib leida end aegajalt olukorrast, kus tal pole piisavalt vahendeid, et teha teatud asju oma pere heaks. Ta ei näe oma kutsumist või teenistust toimimas, mispeale tal võib tekkida kiusatus mõelda: „Tegelikult on ju kõik vahendid olemas ja maailm kasutab neid väga efektiivselt, samas kui mul pole midagi. Ma vajaks neid varusid jumalariigi töö heaks. Kuidas neile küll käpp peale panna?“

Eelija aga oli targem ega vaadanud maailma varustatuse peale. Kujuta ette olukorda, kus ta pöördus kuningas Ahabi poole. Kuningas seisis seal oma igavesti uhkes ja säravas kaarikus, vaadates ülevalt alla prohveti peale. Ometigi kõneles Eelija täie julgusega: „Rakenda hobused ette ja mine…“ (1Kuningate 18:44). Järgmiseks võime lugeda: „Ja Issanda käsi tuli Eelija peale: ta pani enesele vöö vööle ja jooksis Ahabile ette Jisreeli teelahkmeni.“ (1Kuningate 18:46). Jumala mees põrutas mitme kilomeetri jagu maad kaarikust kiiremini! Kuidas küll Eelija seda suutis? See väljend „pani enesele vöö vööle“ tähendab tegelikult „niudeid vöötama“, mis tähendab: ta seadis end valmis.

Apostel Paulus ütleb meile, et Jumal on meid kutsunud jooksma võidujooksu. Peetrus räägib samuti sellest võidujooksust, kui juhatab meid kinnitama oma meeli ja mõtteid. Ta ütleb, et peame valmistama end võistluseks, ammutades kogu oma jõu ja usu Issandalt. Kui näed enese ees kaarikuid, mis äärmise kergusega sõidutavad inimesi otse nende eesmärkide suunas, ära heida meelt. Ära imesta väe üle, mis neil on ja mida sul pole. Jumalal on sinu jaoks oma tee. Kui kinnitad oma pilgu Isale ja lased Tema võimsal käel enese üle tulla, võid sinagi põrutada kiiremini kui need kaarikud.
 

Mida Jumal ootab meilt, kui oleme juba kord Jeesuse verega piserdatud? Kas see vere piserdamine kohustab meid millekski? Jah, kohustab küll! Piserdamine Jeesuse verega kohustab meid tegema kahte asja:

1. Me peame minema rahus ning mitte kahtlema enam

Kui Mooses piserdas verd patuste iisraellaste üle, ei kahelnud nad kordagi selles, et Jumal on neile andestanud ja nad omaks võtnud. Nad uskusid sellesse piserdamisse. Meie üle ei piserdata mitte härgade, kitsede või lammaste verd, vaid Jeesuse, Jumala Talle verd. Samas aga kahtleme ja kogeme hirmu rohkem kui kõik iisraellased kokku.

Martin Luter ütles, et see on Jumala teotamine võtta tagasi kõik patud, mis kord Jeesuse peale laoti ja ma olen temaga täiesti nõus. On tõeline pühaduseteotus elada hirmu, süütunde ja hukkamõistu all. Meil pole vähimatki õigust öelda, et: „Piibel ütleb, et usu läbi oleme me puhtaks pestud, õigeksmõistetud ja kaitstud Saatana rünnakute eest, kuid samas ma siiski ei usu, et midagi nii imelist reaalne olla võiks.“

2. Me peame tänuliku südamega kiitma Jumalat — ilma kahtlemata.

Meile on antud korraldus tänada Jumalat Jeesuse kalli vere eest, tuues Talle rohket kiitust:

• „…vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.“ (Roomlastele 5:11)
• „Rõõmutsege Issandas ja ilutsege, te õiged! Ja hõisake kõik, kes olete õiglased südamelt!“ (Psalmid 32:11)
• „Õnnis on rahvas, kes tunneb püha hõiskamist." (Psalm 89:16).
• „Mina rõõmutsen väga Issandas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õigusekuuega…“ (Jesaja 61:10).

Kuulutage Jeesuse vere võitu oma elu üle ja alustage Tema tänamist eesootava lunastuspäeva eest.
 

Vanas Testamendis läks Ülempreester korra aastas kõige pühamasse paika, et otsida lepitust. Selle teo eesmärgiks oli kustutada inimeste patud, et nad võiksid leida lepitust Jumala ees ja omada taaskord osadust oma Taevase Isaga.

Ülempreester võttis enesega kõige pühamasse paika kaasa suitsutusrohtu, altarilt sütepanni täie põlevat süsi ja anuma, mis oli täidetud tapetud härja verega. Kõige pühamas paigas oli laegas, mille peal oli armutroon (ehk ka lepituskaas) ehk siis koht, kus Jumal „istus“ ja mis viitas Tema otsesele ligiolule.

Olles puhastanud end läbi põhjaliku tseremoonia, sisenes ülempreester suure aukartuse ja hirmuga kõige pühamasse paika. Ta viskas suitsutusrohu põlevasse tulle, mis tekitas hea aroomi ja suitsu. See kõik sümboliseeris Kristuse eestpalveid oma rahva eest. Seejärel kastis ülempreester oma sõrme vere sisse ja piserdas sellega seitse korda armutrooni. „Ja ta võtku härjavärsi verd ja piserdagu sõrmega lepituskaane esikülje peale; ja lepituskaane ette ta piserdagu sõrmega verd seitse korda!“ (3Moosese 16:14).

Kui veri sai piserdatud Jumala „istekoha“ üle, said kõik patud andestatud ja kõik mineviku patud kaetud. Ja kui ülempreester välja tuli, siis rahvas teadis, et Jumal oli ohvri vastu võtnud ning nende patud olid andestatud. Iisrael ei kahelnud selles kunagi!

Mu armsad, meil on samuti oma Ülempreester – Jeesus, meie Ülempreester läbi aegade. Jeesus võttis oma vere ja läks sellega päris armutrooni ette – Jumala ligiollu, kõige pühamasse paika – ja andis selle üle kui anni kõigi pattude, kõigi usklike ja kõigi aegade eest. Piibel ütleb selle teo kohta: „…siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse.“ (Heebrealastele 9:12).

Jeesus viis iseenda vere taevasse meie eest ja see ei ole talletatud sinna vaid kui mingi mälestusand. See on seal selleks, et piserdada seda kõigi üle, kes Tema juurde usu läbi tulevad.
 

2 Moosese 24-peatükis sõlmis Jumal Iisraeliga lepingu, millest lähtuvalt Ta tõotas, et: „Kui teie kuuletute minu sõnadele, olen mina teile Jumalaks ja teie minu rahvaks.“ Kui Mooses selle rahvale ette luges, vastasid nad: „Me mõistame ja oleme nõus kuuletuma.“

Kuid see leping vajas ka kinnitamist – ratifitseerimist ja kehtivaks tunnistamist – kuid see sai sündida vaid läbi vere piserdamise lepingu üle. Heebrea kirjas on öeldud, et: „…siis ta (Mooses) võttis vasikate ja sikkude vere…ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast.“ (Heebrealaste 9:19).

Põletusohvrite valatud verd hoiti ühes kindlas anumas. Mooses võttis ühe osa seda verd ja valas altarile. Seejärel võttis ta iisopi (üks taim), kastis anumasse ja piserdas verega 12 sammast (mis sümboliseerisid Iisrael 12 suguharu). Seejärel kastis ta iisopi uuesti vere sisse ja piserdas seda üle kõigi inimeste, mis oli siis lõplikuks lepingu kinnituse märgiks.

On selge, et vere piserdamine andis iisraellastele vaba ligipääsu Jumala ette – ja nad kasutasid seda rõõmuga. Antud olukorras polnud sel mingit pistmist pattude andestamisega, vaid hoopis osadusega. Nad olid nüüd puhastatud ja pühitsetud, olles sobivad minema Jumala ligiollu.

Mooses ja 70 vanemat läksid üles mäele, et kohtuda Jumalaga ja kus Jumal ka ilmus neile. Need mehed nägid eneste ees kaetud lauda ja Piibel annab meile mõista, et nad istusid Jumala ligiolus mugavasti ja täies südamerahus, ilma hirmuta hukkamõistu ees, süües ja juues ühes Temaga. „Aga ta ei tõstnud oma kätt Iisraeli laste ülemate vastu, vaid need võisid Jumalat vaadata ning süüa ja juua.“ (2 Moosese 24:11).

See on lihtsalt hämmastav. Need mehed võisid süüa ja juua otse Jumala ligiolus, kus alles veidi aega enne seda olid nad värisenud oma elude pärast. Kuid veri oli piserdatud ja nad mõistsid selles peituvat turvalisust, väge ja kindlust, kartmata mitte kui midagi!

Mu armsad, täna on meil uus leping Jeesuse Kristusega; leping, mis on kinnitatud Tema verega. Ja kui Tema kallis veri saab piserdatud sinu hinge üle, siis seda selleks, et sul võiks olla osadus Temaga ja sa võiksid julgelt – kergustundega ja kartmata hukkamõistu – minna Jumala ligiollu. Sulle on kingitud ligipääs Tema juurde, kus ükski patt ei saa sind hukka mõista ja sa võid vabalt suhelda oma Jumalaga ning nautida Tema seltskonda.
 

Jeesuse veri on kõige kallim kingitus, mille meie Taevane Isa kogudusele eales kinkinud on. Ometigi vaid vähesed kristlased mõistavad selle tõelist väärtust.

Kristlased laulavad sageli Jeesuse vere väest. Pole kahtlustki, et nelipühi kiriku hümniks on: „Võitu, võitu, vere sees on võitu – võitu, võitu Talle vere sees!“ Kuid enamus kristlasi omab harva aimu sellest, mida see vägi või võit tegelikult tähendab. Ehk sellepärast, et me lihtsalt ei suuda haarata selle suurt tähendust. Nii näiteks „kuulutame me sageli verd“ teatud asjade üle, otsekui peituks selles mingi müstiline valem või kaitse. Kuid vaid vähesed kristlased suudavad seletada sellest lähtuvat tegelikku au ja kasu.

Kui me küsiks su käest, mida see veres peituv vägi tähendab, vastaks sa võib-olla: „See tähendab, et kõik mu patud on andeks antud ja ma olen vaba.“ Kuid mida Jeesuse veri lisaks andestusele veel su jaoks tähendab? Suudaksid sa selgitada mõnele oma pereliikmele või kolleegile Jeesuse vere väärtust ja tähendust?

Luba ma jagan sinuga teatud kasutegureid, mis lähtuvad Jeesuse verest.

1. Jeesuse veri lunastab meid patust ja päästab pimeduse jõudude käest. „Temas on meil lunastus Tema vere läbi.“ (Efeslastele 1:7). Me ei ole enam hukkamõistu all.
2. Jeesuse veri on ostnud vabaks kogu Jumala koguduse. „…et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi.” (Apostlite teod 20:28).
3. Jeesuse veri „murrab maha kõik müürid“. „Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina…“ (Efeslastele 2:13-14)
4. Jeesuse veri pühitseb meid. „Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.” (1 Johannese 1:7).
5. Kristuse veri võidab ära Saatana. „Nemad on ta (Saatana) ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi.” (Ilmutuse 12:11).
6. See veri võimaldab meile ligipääsu kõige pühamasse paika – meie Taevase Isa juurde. ”…et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika.” (Heebrealastele 10:19).

Tänu Jeesuse verele võime me julgelt ja hirmuta tulla Isa ette!

Haggai raamatus 2:15-16 oli Iisraeli lastel raskusi templi ehitamisega. Nad hädaldasid: „Me vajasime viiekümne mõõdu jagu materjali, kuid saime ainult kakskümmend.“

Kas sama lugu kipub iseloomustama ka sinu elu või kutsumist? Sa vajad teatud „mõõtu“, et saavutada seda, mida Jumal on su ette seadnud, kuid saad vaid osa sellest. Sa loodad üht kindlat kogust, kuid saad hoopis väiksema.

Jumalal on sulle sõnum: Ta tahab varustada sind sellega, millega sina ise end varustada ei suuda. Jeesus ise rääkis sellest, et Isa igatseb kahekordistada meie lõikust. Johannese 4:35 näeme me Jeesust koos oma jüngritega kõndimas viljapõldude lähedal. Ta viitas põldudele ja ütles oma järgijatele: „Põllud on lõikuseks valmis, mistõttu ärge öelge, et lõikusaeg saabub alles mõne kuu pärast. Tõstke oma pilgud, sest lõikus on valmis juba praegu.“

Jüngrid olid ehmunud. Nad nägid, kuidas vili oli oma kasvuga alles poolel maal ja nad mõtlesid endamisi: „Iga vähegi selge mõistuse juures olev inimene näeb ju, et need põllud pole kaugeltki lõikuseks valmis.“ Kuid Jeesus rääkis hingede lõikusest Jumala kuningriigi heaks.

Õppetund lõikusest omab meie elude jaoks palju laiemat tähendust. Meie jaoks on see seotud Jumala kuningriigi eesmärkidega. Jeesus ütleb meile: „Te ei pea ootama 4 kuud selleks, et saada lahti oma patust või igatseda minu järele. Tänu mulle on see kõik võimalik juba praegu. Teie enda jõus ja võimete poolest oleks see võimatu, kuid samas katsun ma kõik asjad läbi ja nende jaoks, kes mind järgivad, ei saa olla mingeid vabandusi.“

Siinkohal on mul küsimus igale õpilasele või töötavale noorele, kes seda sõnumit praegu loeb. Ütled sa iseendale: „Ma ootan kuni kooli lõpetamiseni ja siis jätan joomise maha?“ Või ütled sa: „Ootan, kuni pisut vanemaks saan ja loobun siis senisest ringi tõmbamisest ning abiellun.“ Või: „Tahan veel pisut maailma mõnusid nautida, enne kui end täielikult Jeesusele pühendan.“

Kõigile, kes tahavad Jeesust järgida, kõlab Tema sõnum lõikuseküpsetest põldudest järgmiselt: „Nüüd on aeg!“ Õppetund lõikusest puudutab igat vähimatki inimlikku vabandust: „Minu kuningriigis pole mingit ootamist. Kui sa jääd kuudeks passima, läheb see sinust lihtsalt mööda. Ära lase ühelgi vabandusel end kõrvale juhtida. Minu kuningriigis kehtib tänane päev. Minu aeg on käes just praegu, et minu kutsumine sinu elus võiks täituda.“

Kui see puudutab ka sind, siis luba mul esitada sulle väljakutse. Kirjuta oma vabandus paberile ja loe seda veel viimast korda. Seejärel aga käkerda kokku, viska prügikasti ja ütle: „See vabandus jääb nüüd minust maha. Ei mingeid vabandusi enam. Jeesus ütleb, et Tema lõikus minu elu suhtes on küps just praegu.“

Ainukene asi, mis võib hukata Jumala imelise plaani sinu elu suhtes, on patt, mis lähtub sinu põikpäisest uhkusest. Me näeme seda kuningas Sauli elus. Piiblis on öeldud, et Jumala Vaim oli selle mehe peal alates päevast, mis prohvet Saamuel teda mööda teed tulemas nägi. Jumal oli kutsunud Sauli ja Ta kasutas teda, kuid miski tõstis selles mehes üsna ruttu pead ja selleks oli üleolev uhkus. Saul ei tunnistanud oma pattu. Selle asemel süüdistas ta hoopis teisi, et õigustada oma tegusid. Tema jaoks oli olulisem hoida alal oma välist mainet kui seda, mida Jumal temast arvas.

Mu armsad – Taaveti ja Sauli vaheline erinevus peitus uhkuses. Mõelge korra. Taavet oli hullemgi patune kui Saul – polnud ju Saul iialgi tapnud teise naise meest – kuid Taavet parandas kiiresti meelt. Kui Naatan selle kahetsusväärse loo esile tõi, et õigustanud Taavet oma tegu üldse. Selle asemel hüüdis ta koheselt Jumala poole: „Issand, ära võta minult oma Püha Vaimu! Kõik, mida ma soovin, on vaid olla meelepärane sulle. Ma tean, et olen Sind petnud, kuid palun andesta mulle. Puhasta mu süda.“ (vt. 2 Saamueli 12:13 ja Psalmid 51.)

Kui aga Saul patuga vahele jäi, haaras ta Saamueli kuuesabast ja hüüdis: „Ära võta minult minu kuningriiki. Palun jää koos minuga, et ma ei jääks halba valgusesse oma rahva ees.“ (loe 1 Saamueli 15:22-35). Saulile läks rohkem korda see, mida teised temast arvavad kui see, et ta oli kurvastanud Püha Vaimu.

Mu armsad, see on uhkus. Kõrk ja vankumatu vaim, mis hukutab inimesi. Murtud süda ja kahetsev vaim püüavad Jumala tähelepanu. Vahet pole, millest sa oled läbi läinud või mil moel Jumalat alt vedanud. Kui sa pöördud Ta poole ja valad kõik oma eksimused nuttes Ta ees välja, saab Tema seisma koos sinuga. Ta on alati nendega, kellel murtud süda ja rõhutud vaim.

Me kõik valmistame Jumalale pettumust – keegi Tema koguduses pole täiuslik. Samas igakord, kui me Teda alt veame, jääb Tema ometigi ustavaks.

Peetrus oli mees, kes ütles, et ei hülga Jeesust iialgi. Kuid ta ainuüksi ei eitanud Jeesuse tundmist, vaid Teda eitades voolasid tema suust lausa jumalakartmatud sõnad. „Ja nähes teda seal, hakkas sama teenijatüdruk jälle ütlema juuresseisjatele, et see on üks nende seast. Aga Peetrus salgas taas. Ja üsna varsti ütles üks juuresseisjaid taas Peetrusele: "Tõesti, sina oled nende seast…!" Tema hakkas aga sajatama ja vanduma: "Ma ei tunne seda inimest, kellest teie räägite!" (Markuse 14:69-71).

Kui sa oleksid seisnud seal lõkke ääres ja kuulanud Peetrust pealt, oleks sa eeldatavasti mõelnud: „Kas see on tõesti see mees, kes oli muutmise mäel? Mees, kes pani haigete peale käed ja need said terveks? Mees, kelle kätte usaldati taevariigi võtmed? Kuulake ometi, mida ta suust välja ajab! Kuidas ta sai elada nii lähedases osaduses Issandaga ja siis korraga täitsa ära keerata, Teda eitades ja needes ning valetades? Peetruse lips on selleks korraks küll läbi. Mingu parem tagasi oma kalavõrkude juurde, sest teda enam küll kuulda ei võeta.“

Kuid kui sa oleks kogu selle infoga Issanda juurde jooksnud, oleks Ta sulle vastanud: „Jah, Peetrus vedas mind alt, kuidas samas ma tunnen tema südant. Juba mõne tunni pärast on ta üleval mäe otsas, nuttes silmad peast ning tulles tagasi minu juurde. Muideks, ta on juba teel nelipüha poole – eluaegse teenistuse poole minu heaks.“

„Kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata.“ (2 Timoteose 2:13). Kreekakeelses algtekstis kõlaks see salm nii: „Isegi kui meie oleme uskmatud, jääb Tema ikka ustavaks.“ On tõsi, et Peetrus vedas Jumalat kohutavalt alt, kuid Jumal jäi ometigi ustavaks ja Tema igavikuline eesmärk Peetruse elu suhtes ei kadunud kusagile. Miks? Sest Jumal ei saa salata seda, kes Ta on.

Vahet pole, millest sa selle möödunud aasta jooksul läbi oled läinud – Jumal vaatab su südant. Ja kui su süda on murtud ning kahetsust täis, on Ta sinu jaoks olemas. Tema igavikulised eesmärgid sinu elu suhtes ei lähe luhta, sest Ta kannab sind läbi!